— 660 —
Aga see kõik olla nüid hilja! Seepärast wõtku talurahwas õpetust nende petetud hingede õnnetusest, ärgu uskugu wõrgutajate petlikka meelitusi ja hoidku igaüks kinni oma kallist lodust, mille peal Jumala õnnistus hingata…
Oma hästituse- ja hoiatuse-kõnele lisas waga hingekarjane mahe-magusa palwe juurde, et kogudus oma helded käed lahti teeks ja Krimmi õnnetumate heaks andeid ohwerdaks, milleks kiriku ukse juures „pekid“ wälja olewat pandud.
Palwet täideti muidugi. Umbes 50 rubla tuli Madise koguduse poolt kokku, mis õpetaja Keucheli kätte Krimmi läkitati, kes raha hädalistele ära jaotas.
Aga et rõemusõnum wäljarändajate wiletsusest wõimalikult üle maa laiali läheks ja talupoegadele ka mujal kananaha selga ajaks, juhiti pastor Keucheli kirja sisu ka ajalehtedesse. Peale Saksa lehtede kõneles sellest õiskawa parastamisega iseäranis Jannseni „Perno Postimees.“ Jälle kord tõrwati „ahwiprohwet“ kui kuradi teenistuses olew rahwa-eksitaja ja awalik petja süsimustaks, aga ka rumalale ja sõgedale rahwale, kes walelikku enam uskunud, kui oma ausaid mõisawanemaid ja hingekarjaseid, pilluti etteheiteid ja süidistusi kaela. Et ka teiste kihelkondade jutlustajad ajalehtede läbi laiali kantud asja kirikus tuttawal sihil kõnesse wõtsiwad, on küll iseenesest mõistetaw. Paremat wett oma weski peale ei wõinud ju niihästi waimulikud kui ilmalikud saksad enam soowidagi! —
Muidugi ei elatanud säärased armuannete-korjandused Krimmi eestlasi üle talwe. Nad oliwad ainult piisad kuuma kiwi peale ja saiwad kõige pealt põdejatele ja päris nälgijatele osaks. Kes wähegi käsa ja jalgu jõudis liigutada, pidi tööd ja teenistust otsima. Seda oli Krimmis õnneks teatawal määral saada. Et aga tööjõudusid korraga rohkesti pakuti, siis tegiwad Krimmi tööandjad, nagu tööandjad sarnasel puhul igal pool teewad: nad tarwitasiwad tööotsijate õnnetumat seisukorda ja kruuwisiwad tööpaigad maha. See sündis eestlastele niihästi linnas kui maal, ja meestele niihästi kui naisterahwastele.
