— 661 —
Nooremad mehed, kellel terwist oli, rändasiwad poolsaare lõuna-randa, iseäranis Jalta linna ja selle ümbrusesse, kus wiinamäed talwe läbi tööd annawad. Oli siin päewapalk enne 60 kuni 80 kopikat olnud, siis pidiwad eestlased ainult 25 kuni 30 kopikaga leppima. Sellestgi palgast püidis igaüks weel, kas wõi wöörihma pingutades, hoiukopikaid koguda, et kewadel paarikümne rublagagi omakste juurde pöörata.
Tüdrukud, kellel wähegi terwist oli, olgu peretütar wõi endine ümardaja, hakkasiwad enamisti kõik linnas teenima — üks kõik, mis palga eest. Teadagi, et palk ennem wähem kui rohkem määrati, milleks rohke tööpakkumise kõrwal ka weel see palkajatele head põhjust andis, et tüdrukud kohalist keelt ei mõistnud.
Aga ka linna ümbruses elawad Eesti pereisad, wanaduse peale waatamata, oliwad sunnitud, endile töö läbi rahalist sissetulekut nõutama, et pealekippuwale näljale wastu wõidelda, iseäranis pereisad, kellel rohkesti „peenikest peret“ oli. Eesti talupojad, kes Krimmi põlluharijateks tulnud, pidiwad nüid Simferopoli linnas talwe otsa nurgameesteks ja puuraiujateks käima. Hommikul wara mindi, õhtul pimedas tuldi — nagu kodumaa teomehed mõisa-orjuses. Käidaw — tee 5 kuni 7 wersta — oli ka umbes selletaoline.
Simferopoli turul ei müidud mitte, nagu põhjamaa linnades, lühikesi, raiutud halu-puid, waid kahe sülla pikuseid ja weelgi pikemaid lõhkumata rahnusid. Ja et linn, millel oma 50,000 elanikku oli, ka ainult puudega küttis ja keetis, siis jätkus eestlastele puuraiumisetööd küllalt. Muidugi tuupisiwad nad tatarlased, kes seda tööd muidu tegiwad, sel talwel kõrwale. Nad oliwad kas odawamad, wõi neid palgati sellepärast ennemini, et nad haruldased hädalised oliwad. Kauples kodaniku herra wõi proua turul koorma puid — kohe ilmus Eesti taat, kirwes wöö wahel, ja pakkus ennast puulõhkujaks. Nii mõnigi neist sai keele puuduse pärast palkaja käest wahel tüssata, aga eks hädaline pea kõik kotti pistma.
