— 662 —
Paljudel puuraiujatel käisiwad naised abiks kaasas — enamisti nooremad ja need, kellel wäikemaid lapsi ei olnud, aga ka mitmed, kellel lapsed kodus oliwad, keda siis päewaks otsaks naabrinaise hoolele jäeti. Naised aitasiwad meestel saagida, kandsiwad saetud ja raiutud puid kuuri ja ladusiwad wirna, sel kombel mehe kõrwal endile wähemast igapäewast palukest teenides.
Enamisti anti puuraiujatele, kui töö wähegi kestwam oli, palga kõrwal ka lõunasööki — kui mitte enam, siis kausi-täis sooja leent leiwaga. Nõnda wõisiwad taat ja eit teenitud raha õhtul suuremalt jaolt perekonna toitmiseks ja katmiseks koju wiia.
Eestlaste tööusinus ja tööausus leidsiwad Krimmis warsti elawat kiitust. Juba proua Bjelowodskaja Burlukis, kes Eesti sisserändajatega ainult kahe nädala jooksul kokku puutus, oli nim. omaduste üle oma päewaraamatusse imestawaid märkusi kirjutanud, mis ta palju aega hiljem ühele Eesti naisterahwale, kes teda teenis, ette oli lugenud. Kord andnud ta hädalistele nende palwe peale mõisa-aias kaewamise-tööd. Ta arwanud, et sellest tööst neile paariks päewaks jagub. Aga weel selsamal päewal peale lõunat olnud töö walmis ja inimesed palunud uut!
Proua Bjelowodskajale, kui Wene tööandjale, oli see wirkus suur uudis; Balti tööandjad aga, kes selle wirkuse wilja nii kaua maitsnud, ei jõudnud küllalt eestlase laiskuse üle alati siunata…
Nagu teisedgi Eesti palgalised maal ja linnas, nii seisiwad ka Eesti teenijad tüdrukud Simferopolis warsti heas lugupidamises, mis hiljem nende palkade kohta ilma kergitawa mõjuta ei jäänud.
Üleüldse oliwad teeniwate inimeste palga-olud Krimmis kodumaa omadest mitu ja mitu korda paremad. Seda saiwad iseäranis need nooremad inimesed maitsta,
