— 667 —
lem suri Karakijati küla Tatari urtsikus ära, „keset paganaid“, keda ta usklik hing põlgas, kellest ta aga oma wõerastuseks pidi nägema, et nad tema ja ta haigete laste wastu wäga helded ja awitajad oliwad — just kui oleksiwad nad Maltsweti usku ristiinimesed olnud! Tatari wanamees koppis Willemile wanadest laua-otsadest puusärgigi kokku ega wõtnud selle eest waese lese käest, kes nelja allaealise lapsega leinama jäi, punast kopikat…
Need oliwad Kugli surnud.
Haiged oliwad esimesel ajal enamisti kõik — üks kergemalt, teine raskemalt.
Aga kuna teised Krimmis haigeks jäiwad, sai Wikerpuuri Aadu, imelik mehike, just siin terweks. Ta kosus ruttu ja oli juba Burlukist linna kolides üsna wäledasti jalge peal. Nõnda wõis ta „proua“ ja „preilikese“ eest, kes kasarmus üleüldisest saatusest ei peasenud, seda paremini hoolt kanda, mis ka päris naisterahwalise osawusega sündis. Pealegi tuli talle hea mõte, mis wahest mõlemate elu peastis. Ta wiis haiged linnast wälja, Aabrami külasse, kus ta kellegi lasteta eestlase majas korteri leidis, ja korteriga ühes ka mõneks ajaks tööd küla jõukama sugurahwa käest. Oma ulualla wõttis ta hiljem, kui Tiina ja Jüri linnas ärasurnud, ka oma põdura ämma ja selle wigase tütre, nõnda et tal seda puhku peale iseenda weel kolm täiskaswanud hinge toita jäi, kuni Mari mõne nädala pärast linnas lapsehoidjana teenistust leidis.
Else noor, tugew keha wõitis haiguse warsti ära; wäike Mai siputas kauemini palawiku käes, sai aga wiimaks ka terweks. Seeüle walitses Wikerpuuri majas suur rõem, millest Aadu peale mitte kõige wähem osa ei langenud. Oli ju Else rõem ka Aadu rõem. Tagura parunite tütar aga oli isa leidnud, kellega ta rahul wõis olla…
Kasarmu-elanikkude seas, keda tõbi kõige wiimaks maha rabas, oli Lõhmuse Taawet.
