— 668 —
Tema mees oli teel ja tüki aega ka hädakorteris igale nõrkemisele wahwalt wastu pannud. Ta oli teistele, keda haigus tabanud, kaua aega tüdimata awitajaks olnud, oli teel haigeid lapsi kandnud ja kasarmust raskeid tõbiseid haigemajadesse toimetanud, kuni ta ühel heal hommikul ise wõimetult asemele jäi. Kõhuhaiguse juurde, mis talle liiasti waewa ei teinud, seltsis korraga neeruhaigus, mis pikemat ja raskemat põdemist laskis karta.
Kui Taawet haigemajasse oli wiidud, ei teadnud õnnetu Anu, kellele omakste surm juba küllalt uimastawaid hoopisid andnud, enda ahastuses, kuhu oma pead panna, kuhu oma põdurat last ähwardawa surma eest warjule wiia. Sest kauemini kõhutõbistega täidetud kasarmusse jääda oli wõimata. See oleks wäikese Juku, wahest ka ema enese elu ohwerdamist tähendanud. Ühtlasi lähenes neile toidupuudus, sest kaasawõetud raha oli lõpukorral ning lootus, et Taawet teenima hakkab, äkitselt nurja läinud. Mõttest, õemehelt Aabrami külas peawarju otsida, pidi Anu ka taganema: oli Aadul ju küllalt sööjaid kaelas, ja tema kitsas korter ei wõtnud rohkem elanikka wastagi. Ühtlasi ei raatsinud Anu põdewast mehest nii kaugele eemale minna. Kui ta ka igapäew haige juurde ei peasenud, siis kuulis ta ometi haigemaja talitajate käest igal ajal, kas Taawet weel elus oli.
Sel lool wõttis noor naine tänulikult käe wastu, mis talle abi pakkudes wastu sirutati. Tema sõber ja usuwend, Tõnu-Peetri Madis, kes oma naise ja mõlema wennaga seniajani ka kasarmus elanud, üiris omale, kui elu siin wäljakannatamataks läks, linna serwalt odawa korteri, kuhu ta ka Lõhmuse perenaist haige pojakesega kutsus. Nagu Anul korterit, nii oli Madisel perenaist waja, sest Madis tahtis Jüri ja Reinuga — nad oliwad kõik terwise juures — tööl hakata käima. Kaup sobis siis kõige paremini, ja Anu wõttis söögikeetja ja toakasija ameti Madise juures — kuhu juurde ka weel hoolekandmine pimeda Maie eest tuli — rõemuga oma peale.
