— 673 —
inimestele, keda nad ilmalasteks, ärkamata ja armu saamata hingedeks kutsusiwad, ülekohut tegiwad. Nagu neil õigust ei olnud, oma usku nende omast paremaks ja õigemaks pidada, nõnda polnud neil ka õigust, iseendid nendest paremaks ja õigemaks kiita.
Sest mida oliwad siis maltswetid oma tegude poolest ligimese wastu ilusamat ja ülemat korda saatnud, kui näituseks Seenepalu Andres Lõhmuse ja tema perekonna wastu? Mees, kes selle pärast talitaja-ametist lahti lasti, et ta kaasinimeste wastu küllalt südameta ei olnud, et tal liig palju ligimese-armastust oli!
Wõi kellel oli õigust, Aadu Wikerpuuri peale üle õla waadata, inimese peale, kes hukkaläinud naisterahwa oma naiseks tegi, et selle eksitust warjata, tema head nime peasta, kes lõõtsutades külast külasse jooksis, et kahele maltswetile, keda haagikohtuniku nuhtlus ähwardas, peastjaid koguda; kes raskel Krimmi teel oma kitsast wankrit nendega jagas, kellel hobust ja sõiduriista ei olnud!
Ja lõpeks Lõhmuse Taawet! Kõigi tema pattude, tema usutuimuse peale waatamata — kas ta ei olnud Õnnistegija õpetuse peanõudmist, Jeesuse ligimese-armastuse-käsku, sagedasti paremini täitnud, kui nii mõnigi usu- ja palweagar maltswet? Kas ta polnud oma wastastegi wastu, kes temale waenuhambaid näidanud, kaastundlikku meelt ja abiandlikku südant ilmutanud ning seega Kristuse raskema õpetuse järele käinud, kes ka oma waenlast käsib armastada? Eks see olnud Lõhmuse Taawet, see „patu-unest ärkamata hing,“ kes Maltsweti, oma noomija ja hukkamõistja, wangiwõtjate eest peastis, nagu ta kord ennemalt wangistatud prohweti pigistawad käerauad lahedamaks sepitses? Eks see olnud Lõhmuse Taawet, kes Kiisa Mihkli põldudele wilja maha külis, kui Mihkel ise Lasnamäel petlikku imelaewa ootas ja oma perekonnale näljahäda kaela oli tõmmamas? Eks aidanud ja toetanud Taawet teda pärastgi weel laenudega, mille tagasisaamise peale tal lootust ei olnud! Ja seesama Mihkel oma naisega oli Lõhmuse
