— 674 —
Taawetile ust näidanud, kui see nende juurest wäsinud rändajana pimedal, wihmasel õhtul öömaja tuli otsima! Nad oliwad talle oma waenu ja põlgtust igal parajal puhul näosse salwanud — tema aga tegi neile head, kui nad hädas oliwad!… Ja palju muud sellesarnast tuli Anule oma mehest meelde, kuni ta wiimaks Krimmi teekonna juurde jõudis ja weel kord oma silma eest mööda laskis minna, kuda Taawet popside põdewaid lapsi, kes wankri põrutamist ei kannatanud, werstade kaupa kätel kandis, kuda ta äranõrkenud inimesi kasarmust wälja „oma asjale“ talutas, põdejaid haigemajasse, surnuid matuseaiale aitas wiia — ise haige haigete seas…
Kes tihkas sellele inimesele lugupidamist keelata? Aga usu-uhked, palwe-kõrgid maltswetid tegiwad seda, ja Anu ise oli nende killas olnud!…
Nagu iseenesest sigines Anu pähe nüid küsimus: Kust wõtsiwad need inimesed ilma põlewa usuta, ilma leegitsewa palwewaimuta niisuguse inimese- ja ligimese-armastuse, kuna nii mitmed wagade ja pühade kirjas seiswad maltswetid sellest ilma oliwad? Kui see usutulest ei tulnud, milleks oli siis usutuld tarwis? Kui palweorjus inimest paremaks ei teinud, milleks siis palweorjust pidada? Wõimata oli Anul, ennast nüid weel arwama sundida, et need ennem taewariiki päriwad, kes kangesti usuwad ja palju palwetawad, aga oma tegudes Jumala nõuetest maha jääwad, kui need, kes ilma säärase agaruseta pühakirja käskusid täidawad. —
Et Anul niisugused mõtted peas keerlesiwad, siis ei wõinud Madisega peetud lugemise-õhtud talle enam endist hinge-lõbu, seda magusat waimuliku manna pakkuda, nagu kord kodumaal. Kui ta neist õhtutest siisgi osa wõttis, siis ei tulnud see warsti enam sellest, et ta enda südames kokku langewale Maltsweti liialduse-usule pühakirjast uusi tugesid otsis, waid sellest, et ta oma muutunud arwamistele ikka kindlamat alust püidis ehitada, ja selleks andis talle sisu poolest nii mitmekesise pühakirja kõrwal äge maltswetlane Madis oma aukliste seletustega kõige paremaid ehituse-puid.
