— 681 —
noorem tatarlane wanema käsul kusgilt naabrusest ruttu kanderaami ja wõttis waewaks, Madisele teise kandjana appi minna.
Madis jõudis paari tunni pärast tagasi.
Mida arst Maie oleku kohta arwanud, sellest ei teadnud ta midagi selgemat rääkida, sest et tohter wenelane oli; wiimase näost aga olla midagi paistnud, mis head paraku loota ei lubawat.
Madis oli kurb ja rõhutud, nagu kord ja kohus.
Ta istus mõne aja tummalt teises toas, kus Anu teda paar korda raskesti kuulis ohkawat. Siis tundis ta tarwidust Anule lähemalt seletada, kuda hale sündmus juhtunud. Ta tuli ja hakkas madala, paiguti wärisewa healega jutustama.
Tema winnanud maja linnapoolses otsas olewast kaewust wett, ilma midagi paha aimamata, sest haige jäänud pikema sonimise järele waikselt ja nähtawasti uinudes sängi. Millal ta õnnetu maja-uksest wälja astunud ja üle õue jooksnud, seda ei olla Madis kaewu juurde wõinud näha, sest et maja nurk kõik ära warjanud. Alles siis, kui ta ämbriga ukse juurde jõudnud, silmanud ta eemal kalda-kõrgustikul walges riides inimest, kes jõe poole jooksnud. Et see Mai wõiks olla, ehk üleüldse keegi jõkke-hüppaja, seda ei olewat tal silmapilguksgi pähe tulnud. Ämbrit sisse wiies, näinud ta aga oma ehmatuseks haige aseme tühja olewat. Muidugi pistnud ta nüüd tulitsejalu walgele inimesekujule järgi, olnud aga alles poolel teel, kui Mai üle kalda-serwa sügawusesse kadunud.
Teisi nägijaid ja appiminejaid majas ei olnud, sest lesk majaperemees, kes ühekordse sawi-hoonekese teises otsas elas, oli oma kahe pojaga sel ajal, enne lõunat, iga päew turul kauplemas. —
Nõnda oli neil siis mõlematel, Anul niihästi kui Madisel, armas haige hospidalis, kelle elu pärast neil asja oli wäriseda ja kelle käekäigu järele nad püsimata käisiwad kuulamas. Paluti ka palju Jumalat nende eest, ning liialdatud usu orjusest taganema löönud Anu näis kartuse ja
