— 682 —
mure pitsitusel seda puhku peaaegu jälle endise õhina ja tuhina sisse tagasi wajuwat, nõnda, et palwewend Madis temast tõsist meelehead tundis. Madis ise näis, ehk ta seda küll nagu warjata püüdis, suures rahutuses olewat, sest Anu kuulis teda öösel uneta kõhnitsewat, kuna ta päewal kahwatanud näoga toas wõi maja ümbruses ringi jalutas, kuni tund tuli, kus nad oma haigete järele läksiwad kuulama. Terwe nädala jooksul ei läinud waene mees kordagi töö peale wälja.
Anu hingehirmule mehe elu pärast tuli warsti lõpp.
Taawet sai haiguse hädaohtlikust tipust õnnelikult üle — üsna tohtri ootamise wastu. Küll oli ta nõrkus suur ja kõik kartused seepärast weel mitte täiesti asjataks saanud. Aga mida heledamalt ja soemalt lõunamaa päike pärast nääripäewa paistma hakkas, mida pikemaks päewad wenisiwad, seda toekamaks toibus haige, seda terwema läike saiwad ta silmad, seda wärskema wärwi ta kõhnaks kuiwanud nägu. Elu pööras ta kurnatud kehasse pikkamisi tagasi — seda tundis ta ise, seda märkas Anu ka terwest olekust.
Suur õnnetundmus lõi naise põues pakatama. Ta sattus iga päewaga ikka elawamasse rõemutujusse, mis nagu soojad, katsutawad wood ta südame üle ujutasiwad. Ta sai tänulikuks, ta sai õrnaks, ta sai soojaks ja heldeks igaühe wastu, kellega ta kokku puutus, nagu tunneks ta enese teiste wõlglase olewat.
Iseäranis Madis sai neil õnnepäewadel seda soojust ja õrnust maitsta. Tema kahekordselt, sest et kaastundmus tema kui sügawasti rõhutud kannataja wastu Anu muudele tundmustele lisaks tuli.
Mida rõemsamaks Anu mehe paranemise üle läks, seda raskema wajutise alla näis Madise süda sattuwat. Anu nägi, kuda talle enam söök ei maitsenud, kuda ta palwetamisestgi ära tüdines ja missugune tuhm mõrudus tal näost paistis, kui ta enese tähelepanemata arwas olewat.
Sest Maie käsi käis halwasti.
