— 684 —
temale ära tähendades, missugune teine naise-soost isik taewase paaritaja määruse järele temale sünnis oleks olnud ja — weelgi olewat…
Anu mõistis, et Madis oma endiste saladusliste unenägude poole sihtis, mispärast ta tema seletuse waikides wastu wõttis…
Taewa-isal aga näis kristliku ligimese-armastuse all nii rängasti kannatawast mehest niisama hale meel olewat, nagu Anulgi. Seepärast kinkis ta waesele pimedale, kelle haigus Madist nii wäga rõhus, elu.
Mai tegi Taawetile järgi. Ta ohwerdas haigusele oma pikad juuksed, millega ta seni oma puhastatud usku tunnistanud, aga oma elu wõttis ta tema küisist ära. Soetõbi hakkas temast lahkuma, ta gipsi sees lahas olew käewars paranema.
Madis ütles terwise-sõnumid hospidalist tuues, tema palwe olewat aidanud.
Ta oli Anu wastu wäga rõemus. Aga kui Anu teda nägi, ilma et ta seda teadis, siis leidis ta tema hoopis wähem rõemsa olewat. Madis näis nagu raskete, keeruliste mõtete peal salaja hauduwat, sest sagedasti pidi Anu teda teisest toast paar korda hüidma, enne kui ta seda kuulis ja sööma läks. Ta unustas palju ning wajus wahel keset elawat juttu äkitselt waikimise sisse…
Ühel öösel juhtus Madis Kirsipuule midagi wäga imelikku.
Midagi nii imelikku, et ta suure ärewusega teise tuppa ruttas ja Anu üles äratas.
Anu sängi serwale istudes, hakks ta sosinal jutustama, iga sõna täis pühalik-saladuslist aukartust ja imestust.
Peaingel Gabriel käinud praegu tema juures!
Mitte unes, waid ilmsi!
Jumala eest — ilmsi!
Tema olnud lahtiste silmadega woodis, kui tuba korraga walgeks löönud ja ingel särawal näol ja hiilgawate tiibadega sängi ees seisnud. Walgus olnud nii hele, et Madis silmi käega pidanud warjama.
