— 685 —
Madis peatas, nagu ootaks ta, et Anu midagi küsiks; aga kui wiimane wait oli nagu sukk, sosistas ta õnnewärinatega edasi.
Ingel kuulutanud temale midagi.
Ja andnud talle ühe käsu.
Taewase kuninga nimel, kes ta läkitanud.
Imelik kuulutus! Weel imelikum käsk!
Aga ingli sõnad olnud nii selged ja kindlad, et mingit kaksipidi-mõtlemist ei wõiwat olla.
„Mis keelt ta siis reakis?“ küsis Anu wäga rahulikult.
„Puhast moakeelt!“ tõendas Madis.
Ja nüid hoowas ta nagu hinge põhjast peaingli raske kuulutuse ja käsu kuuldawale.
„Madis, sinu poeg peab armu soanud rahwale õiget teed juhatama, ja ta saab suur olema Issanda ja kõige rahwa ees!“ kõnelenud ingel armsa healega.
„Aga minul ei ole ju poega,“ wastanud Madis, „sest Jehoowa on minu abielu ilma ihusuguta jätnud!“
„Sinule soab poeg sündima, kui sa selle ärawalitud naise juure heidad, keda Kõigewägewam sulle on juhatanud!“
„Aga sel naisel on mees ja minul on naine!“ kostnud Madis ehmatusega.
„Ärgu tundku sinu ega tema hing häbi Kõigewägewama püha käsku täites!“ hüidnud ingel. „Mis Jumal tahab, on õige, ehk see patuse inimese meelest küll kõwer näitab. Mine rahuga. Madis, ja täida alandlikult, mis Kõigewägewam sulle kohuseks on teinud!“…
Tõstnud weel käskides särawat sõrme ja kadunud…
Madis waikis. Kõigest kehast wärisedes.
Nüid pidi Anu rääkima.
Aga Anu waikis ka.
Seepeale sigines Madise käsi — õõguw-kuum — Anu palja rinna peale.
Anu lükkas käe ära ja ütles õelikult:
„Mine aga magama, Madis, sa oled wist haige! Mis sa mulle reakisid, oli haiguse unenägu.“
„Sa ei usu siis —?“
