Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/71

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 70 —

jäiwad. Tema pikad, arwad hambad, mis mustja habeme seest helewalgelt wälja wälkusiwad, andsiwad tema näole säärastel kordadel peaaegu kohutawa jume. Hoolimata tähelpanematust nähes andis ta oma waatele karistawa terawuse ning kõrgendas ja kõwendas healt niikaua, kui selle sundiwal kõlal soowitud mõju oli.

Oma ihukattelise wälimuse poolest seisis Järwamaa prohwet talupoja ja linnamehe wahel. Ta kandis wesihalli, kodukoetud, willast ülikonda. Wäikema, poolde reide ulatawa sarwnööpidega kuue pealt oli ta toas oma pika, laia, tumehalli mantlikuue ära heitnud, mis talle kaunisti waimuliku mehe auwäärilise wälise laadi andis ja mida wäiklased wastased warsti prohwedi-mantliks hakkasiwad pilkama, ehk küll ka teised säherdust riiet kandsiwad, iseäranis talwel kasuka peal. Talupoja kintspükste asemel oliwad tal pikad ja kaunis laiad säärikud jalas, mis, alt sidumata, parknahast pastlakingade peale maha ulatasiwad. Kaela ümber oli tal lihtlabane walge rätik seotud, mille pealt ta musta, willase salli ära wõtnud.

Tema olekus polnud midagi näitlejalist, midagi ebaloomulist, kui ta palwelauas koguduse ees seisis ja nüid silmad rahwa pealt ära pööras, lauluraamatu kätte wõttis ning maha istudes sõna ette hakkas ütlema. Niisama wähe oli tema healetoonis mängitud pühadust, kunstlikku ärdust, seda magusalt weniwat salwimise-tooni, mida köstrid, koolmeistrid ja erapalwemehed, kirikherrade ebapruuki järele tehes, nii sagedasti tarwitawad. Tõsiselt, pikaldaselt, aga wabalt tuliwad sõnad Maltsweti suust, ja kui nad hinge puudutades, meeli äratades, tähelpanemist soetades mõjusiwad, siis tuli see just rääkija kena heale lihtsast, loomulikust kõlast. See sünnitas koguduse seas sedamaid selle lõbusa, lootusjulge tuju, millele kerge, tänulik süttiwus järgneb. Ja see tähendab kõnepidajal poolt wõitu. Ta jutluses ja palwes, nii noomiw ja tungiw ning mõtte poolest liialdaw kui ta neis ka sagedasti oli, hoidis Maltswet iga jämeda ebatooni eest, põlgas wingumist ja hulgumist, pidas „põrutamises“ mõetu ja mõistis kõige lihtsamaid abinõusid mõjuwalt tarwitada. —