— 710 —
head sõbrad oliwad. Rahwa laiemate hulkade poolt ei olnud tal enam otsekoheseid waenu-awaldusi karta, sest mida paremale järjele asujate majandusline elukord kosus, seda enam ununesiwad süidistused prohweti wastu, kes tõotuste ja ilmutustega äpardunud, seda leplikumalt hakati tema kui eksliku inimese peale waatama.
Ta elas ainult neli aastat Krimmis, siis pööras kodumaale tagasi — aastal 1865. Otsekohest põhjust andis talle seks lugu, et tema perekond, nagu teada, temale siia järele ei tahtnud tulla, kuna ta passi puudusel Krimmis pealegi iseseiswaks maapidajaks ei wõinud hakata. Aga ka waimulikul põllul ei olnud tal siin enam midagi teha. Prohwet oli oma uskujad, apostel oma koguduse kaotanud. Küll walmistas temale see pisuke ringkond ligemaid sõpru, kes talle weel ustawaks jäänud — enamisti wanemad naisterahwad — üsna liigutawa jumalagajätmise-tunni ja täitsiwad ta reisuwankrit wirgasti kõiksugu witsikute ja lännikutega. Rahwa enamus nägi teda aga wilu osawõtmatusega enda keskelt lahkuma — maalt, mille ta oma kogudusele ja iseendale elamiseks wälja walinud…
Et seniste usumäratsejate hulka jampsimise-riismeid maha jäi, et üksikud isikud kauemat aega weel endiseid unistusi alal hoidsiwad, kui ka enam erawiisil, see oli erandline nähtus, mis muutunud meeleolu üleüldsust ei teisendanud. Mitte aiuult, et neitsi Miina Samrukis weel mõnda aega maailma otsast ja wiimsest kohtust kõneles ning usulisel õhinal ka wahel hingetuks jäi, mitte ainult, et Paide Ants pisikese ringi keskel endist imede-usku teatawa ajani püidis alal hoida, waid aasta wõi paar peale Maltsweti lahkumist tõusis Aktatschi külas koguni uus prohwetike üles, kes pihutäie nõdrukeste poolt ka uskumist leidis.
See prohwetlik äbarik oli keegi hoopis põrunud mõistusega inimene, nimega Jaak Siberg. Ta põdes raske soojatõbe läbi, ja kui ta ihuliselt terweks sai, leidus, et ta waimliselt haigeks oli jäänud. Ta pidas ennast prohwetiks ja Moosese sarnaseks imetegijaks, lubas rahwa kuiwal jalal läbi Mustamere Jerusalemma wiia, peksisgi kord Aluschta
