— 711 —
juures oma prohweti-kuuega merd, et see kahele poole tõuseks ja tema „kogudusele“ kuiwa kõnnitee soetaks, kriipsutas oma toa seinad mõistatuslisi waresejalgu täis ning tegi ja kõneles kõiksugu muid waimuhaige inimese aruta ja otsata totrusi, mida tema uskujad muidugi Jumala saladuslisteks ilmutusteks pidasiwad ja oma tarkuse järele püidsiwad seletada.
Jaak leidis, nagu tähendatud, uskujaid. Aga neid ei olnud rohkem kui waewalt paarkümmend hinge, ja needgi oliwad enamisti isikud, kes arukese poolest uuest prohwetist palju kõrgemal ei seisnud, inimesed, kes usuhaiguses paranemata olekusse sattunud. Rahwa laiemad ringid seisiwad Jaagust wilult eemal, wõi waatasiwad naerdes ta tembutuste peale maha.
Kui waesekese nõdrameelsus ikka selgemalt nähtawale hakkas tulema, toimetati ta küla mõistlikumate elanikkude poolt hullumajasse, kuhu ta poolteiseks aastaks jäi. Siis aga wõtsiwad tema poolehoidjad ta sealt enda wastutusel wälja ning toitsiwad teda ja ta perekonda nii kaua, kui Jaak 1880. aastal ära suri. See toitmine sündis nii lahtisel käel, et prohwet oma perega päris opmanni-elu elas, ning täiesti usutaw oli, kui üks tema jünger, Mart Kirspuu, pärast kurtis, ta olewat Jaagukesele üksi peale tuhande rubla ohwerdanud. Niisugune ohwrimeelsus oli seda tähelepanemisewäärilisem, et Mart ja tema naine ise kehwad teenijad inimesed oliwad. Paide Antsul, kes sõgedat sonijat niisamati Jumala kõnetoruks pidas, läinud tema peale kah mõned head sajad wälja. Igal reedel wõttis prohwet oma koguduselt kõiksugu andeid wastu, millede seas, sest et jumala-mees maias oli, mesi, suhkrusaiad ja muud magusad asjad tähtsat osa mängisiwad…
Jaagu jüngrite waimlist järge kujutab kõige paremini lugu, kuda nad oma prohweti maha matsiwad. Nad paniwad ta walges ohwitseri-mundris, mõek wööl, puusärki, ning linna surnuaial olewa haua peale lasksiwad risti üles seada, mille peale kolmel keelel, Wene, Saksa ja Eesti keeli, oli kirjutatud: „Siin hingab Jumala rahus Taaweti kuningas“…
