— 82 —
Maltswet ei mõistnud mitte ainult jutlust öelda, kõnet pidada, ta oskas ka palwet teha. Tema palwel oli murdwat jõudu, sulatawat palawust. Ta pani palwe sisse oma kirgusulise hinge ja oma kõnemehelise ande, ja nõnda tõmmas ta kõik enesega tuhinal kaasa ujuwa ärduse, talitsemata ihkamise, põrmuni ulatawa alanduse sisse.
Maltswet palwetas, ja terwe rahwakogu palwetas kaasa nagu üksainus hing.
„Tulge kõik minu juurde, kes teie waewatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata!“
Ja et nad kõik nii waewatud ja koormatud oliwad, et nad kõik kokku oliwad sulanud üheksainumaks rusutud, puretud, mahatallatud rahwahingeks, siis läksiwad nad tema juurde ja temaga kaasa seda wõimu otsima, mis neile tema juhatusel hingamist tõotas saata, lähenesiwad põlwede peal roomates sellele nägemata wägimehele, kes, nagu tema sulane ja saadik kuulutas, imet wõis teha, isegi nii suurt imet, et ta neid waewatud ja koormatud hingesid, kes siin tema ees põlwili oliwad, nende hädast wõis peasta.
Missugusest hädast?
Ihu- wõi hinge-hädast?
Kui neile keegi selle küsimuse ette oleks pannud ja kui nad õiglaselt, oma südame-heale järele, oleksiwad kostnud, siis oleks nende wastus olnud: ihu-hädast.
Sest see oli ainus häda, mida nad tundsiwad, mida nad mõistsiwad, mis tõesti olemas oli. Keegi neist ei wõinud öelda, et nende hing kuidagi hädas oleks. Ja kui see hädas oli, kui see walu ja piina tundis, siis ainult sellepärast, et ihu hädas oli, et ihu kannatas. Mis on üleüldse hingehäda? oleks igaüks neist oma südame-healega küsinud. Sest see wastus, mis nad endile mõne kätteõpetatud usulise sõnakõlksuga ise oleksiwad wõinud anda, ei olnud arusaadaw ega tõenäoline; nad ei uskunud seda; nad tundsiwad, et see õige ei ole.
Nad mõistsiwad seda ainult sinnamaani, et inimene, kes midagi palub, alandlik peab olema. Et inimene, kes soowib, et temale head tehtaks, selle tingimisi peab täitma,
