— 81 —
saada? Kas soowite, et see maja, kus meie koos oleme, üles õhku tõuseb, taewalaotust mööda edasi lendab ja teise paremasse paika maha langeb? Kui teie seda tahate, siis ärgake üles, sündige uuesti, põletage oma hinged usuleekidega puhtaks ja kuulake minu suust, mis maa ja taewa kuningas teile ütleb: heitke põlwili tema ette ja paluge! Ja kui Jehowa näeb, et teie uued ja ärkwad olete, siis sünnib ime, mida teie soowite, siis tuleb teile abi ja peastmine. Seepärast põlwili, patused, — käed risti, magajad, — suud palwele, pimedad! Tund on tulnud, kus Issand meie sekka on astunud. Ta seisab meie hulgas ja laotab õnnistades käed meie üle wälja… Põlwili! Põlwili!“…
Sündis tume müdin, nagu oleks äkiline tuulepöörang wana, mädanenud maja ümber lükanud, nagu oleks kuhi raskeid kotta ära lagunenud ja murdu maha langenud. Terwe rahwakogu wajus ühel hoobil põlwili, otsekui oleks mingi nägemata wõim ta maha rusunud, just kui oleks igaüks tundnud, et peastja abitõotaw käsi tema üle wälja sirgus, ja nagu oleks sellest käest woolaw jumalik wägewus abipaluwad patused tolmu sisse põrutanud.
Ka Maltswet ise heitis põlwili.
Ja põlwili heitsiwad ka need, kes wäljas ukse ja aknaaukude taga seisiwad.
Ning põlwili kisti Lõhmuse Taawetgi, see poole usuga patune, ja ta laskis enese tõrkumata põlwili kiskuda, sest üks kiskuja oli see, keda ta nii wäga armastas, ning teine selle haruldase palwemehe sõnawõim, mida ta esimest korda enda kohta — pooldi wastu tahtmist — mõjuda lasknud.
Ja põlwili heitis lõppeks weel Aadu Wikerpuur, see kõhurääkija ja kõrtsi-weiderdaja, see lorakapukas ja kõige-hirwitaja, kelle meelest maailmas midagi tõsine ega püha ei olnud, kelle suus ja südames Jumal ja kurat wennalikult kõrwu elasiwad. Aadu Wikerpuur heitis põlwili, sest et Taawet Lõhmus põlwili heitis. Ta ei tahtnud, et ta sõber pärast häbeneks…
Maltswet palwetas.
