— 86 —
„Ei.“
„Wõi mitte? Wõi weel mitte?… See on nagu ülekohus… Nii minu meelest… Mis sa ise arwad, Madis?“
Madis lõi silmad maha, esiteks pahemale, siis paremale poole, ja kuna uus kerge punahoog ta jumekat nägu wärwis, tähendas ta tasa ja litsutult:
„Peawad wist weel nooreks.“
„Kui noor siis oled?“
„Kolmkümmendkolm.“
Juhan Leinberg naeratas.
„Ma tunnen hoolekandjaid ja ettelugejaid, kellele sa oma wanadusest paar aastat wõiksid ära kinkida. Muidugi peaksid nemad sinule natuke wa mamunat wasta andma ja sulle mõne kõrgema ameti kätte juhatama.“
Madis mõistis. Ta ülemine mokk walkja habeme all wärises tasakesti. Kaheksa aastat wennaste koguduse liige, üks agaramatest lugemisel-käijatest, palwemaja igapühapäewane kahekordne külaline, kirjamees ja kirjatundja, eeskujuliste elukombedega arukas inimene, diakoniga mitme seakintsu kaudu hästi tuttaw — ja weel ikka mitte aupingis! Tõesti, see oli ülekohus, see pidi ülekohus olema! Madis ei olnud auahne, see on, ta ei tahtnud auahne olla, ei teiste ega iseenese ees, ja ta uskus, et ta auahne ei ole, ning sellepärast ütles ta teistele ja iseenesele, et ta hoolekandjaks ja ettelugejaks saada ei tahagi, et talle sellest küllalt on, wennaste koguduse lihtliige olla. Aga nüid korraga, kui Maltswet seda ütles, tundis ta, et talle ülekohut on tehtud. Ta tundis seda äkitselt niisuguse ägeduse ja niisuguse mõrudusega, et ta käsi, mille Maltswet lahti laskis, rusikasse läks. Ning ühtlasi sähwis, kui ta nõnda häbi tundes suure palwemehe ees seisis, ta ajust walgusejuga läbi, mis talle uut teed näitas, teed, mis ka sihile wiis. Missugusele sihile? Et Madis auahne polnud — olla ei tahtnud —, siis ei teadnud ta, mis sihti ta mõtles, küll aga teadis ta, mis tal praegu teha on, ja ta waatas Maltswetile kindla, läikiwa pilguga silma ja ütles kähku: