— 97 —
teie mitte sööma ega nenda raipesse puutuma, need olgu teile roojased…
„Nõnda on kirjutud kolmandas Moosese raamatus, üheteistkümnemas peatükis, esimesest kuni kaheksanda salmini,“ lisas Maltswet, silmi jälle maha lüies ja rahwakogu peale heites, juurde, „ja ma küsin teie käest, kas wõib üks käsuõpetus selgema sõnaga ülespandud olla kui see siin? Teie ärge ütelge mitte: Kuidas see siis on? Siiasaadik oleme sealiha söönud, ja meie esiwanemad on sealiha söönud, ja taewane isa on seda sündida lasknud, ja nüid korraga ei tohi meie mitte enam sealiha süia! Sest mõtelge ometi, kui kaua ei lasknud Jumal maailma pattude sees elada, enne kui ta oma poja saatis teda peastma ja lunastama, ja kui kõrgele ei lasknud ta weel waremal ajal inimesesoo kuritegude kuhja tõusta, enne kui ta hirmsa nuhtlusega ilmus ja kõik, mis elas, wee-uputuse alla mattis! Jumal on kannatlik. Ta lepib patustega kaua, ta ootab, et nad meelepööramisele ärkaksid, ta ootab aastasadasid, aga siis sirutab ta korraga oma karistawa käe wälja ja kutsub nad oma kohtulaua ette, ja ma ütlen teile, see päew on ligidal, kus ta jälle kord ilmub nagu waras öösel, ja meilt aru nõuab meie tegude kohta…“
See oli nüid keegi uskliku karja hallist hulgast, keegi tudisewa peaga hall taadike, kes prohwedi kõnet omakorda wahele-hüidega eksitas ja temale sügaw-tõsise näo ja tooniga küsimise ette pani:
„Kas need tõesti kõik põrgu lähewad, kes jänese- ja sealiha sööwad?“
„Kui nad meelt ei pööra — küll wist,“ tuli lahke wastus Maltsweti suust.
„Soo — soo,“ ütles wana Hiire-Jaagup rõemsa näoga, „küll siis põrgu sakstest kubiseb, sakstest ja kirikupappidest, sest ega taluinimesed jäneseid söö ja sigu koa wähe, aga woat’ saksad!“
Wikerpuuri lühike, tasane mökitamine sai rahwa jalust jälle kuuldawaks, kuna kentsakas wanarauk aru pidades oma tudisewat pead wäänas ja siis uue küsimisega maha sai:
