— 98 —
„Kas sina ise, waga pojuke, sealiha ei söö?“
„Ei söö,“ wastas Maltswet tõsiselt ja rahuga. „Ma põle sealiha ilmasgi armastanud süia, ka siis mitte, kui ma weel ei teadnud, et ta roojane toit on ristiinimesele; minu kõht ei wõtnud sealiha wasta, see ei läinud mul suust alla, — just kui oleks mu hing mind käskinud keelatud roale wastu panna.“
„Nojah, kellele sealiha ei meki, eks sel ole, Jumal tänatud, kerge teda söömata jätta ja teisi söömast keelata,“ arwas wanamees heasüdamliselt, nähtawalt ilma millegi torkamise tahtmiseta.
Siisgi oli Maltsweti healel lõikawam kõla, kui ta seepeale juurde lisas:
„Aga ma sõin enne heameelega werileiba, ja mul oli wahel himu napsu wiina järele, ja ka piibust tundsin kord lõbu, aga kui ma kirjast lugesin ja ise oma waimus aru sain, et see mitte õige ei ole, mis ma teen, siis tegin ma enese neist himudest wägise lahti ja matsin nad maha, sest öeldud on, et kui sinu silm sind wihastab, siis kisu tema wälja ja heida enesest ära. See oli mul niisama raske, nagu igal inimesel, kes mõnest harjunud kombest lahti lööb. Aga usk annab jõudu ja usk teeb imet. Kes teitest usus kindel on, sellel pole ka raske armsaks saanud himusid maha jätta, kui Jumal seda käsib ja kui teie ära olete näinud, et nad kuradist on tulnud.“
Nüid ei wõtnud enam keegi sõna; palwemees pööras mingi ilmaliku küsimisega majaperemehe poole, ja rahwas hakkas pikkamisi suuremast ruumist wälja tungima.
Maltswetil oli aga pikemaks ajaks weel jumalagajätmisega tööd. Ta pidi mitmeid kümneid käsa pigistama. Need, kes tema lugemisest iseäranis waimustatud oliwad, need, kes arwasiwad tema käe puutumisest endale õnnistust kaasa saawat, need, kes enestele oma arwatawa tähtsuse järele kohuseks pidasiwad, kuulust meest ainult käeandmisega jumalaga jätta, ja lõppeks need, kes pärast teiste ees kiidelda tahtsiwad, et niisugune mees neile kätt andnud — kõik need käisiwad wooris Maltsweti eest läbi ja sirutasiwad talle ahnitsedes ja wõisteldes käed wastu.
