guga pealaest kuni jalatallani. „Nii, nii, nojah, muidugi. Aga meie tuba ja ümbrus teile hästi ei sobi, ehk vaatate kusagil mujal ringi.“
Nüüd oli Indreku käes kord uudishimulikuks muutuda ja ta küsis:
„Mis te siis nüüd minust õige mõtlete?“
„Teadagi mis,“ vastas naine.
„Nimelt?“
„Seda ei tohi ju öelda.“
„Tohite küll, öelge aga.“
„Sala,“ sosistas naine Indrekule ligi astudes.
„Nuuskur?“ küsis Indrek vastu.
Naine nokutas jaatavalt pead. Indrek hakkas südamest naerma.
„Olen ma seda moodi?“ küsis ta.
„Salad on kõiki moodi,“ vastas naine. „Minu meesterahvas ütleb ikka mulle, et ära usu tänapäev ühtki inimest, igaüks võib sala olla, liiatigi kui ta on kahtlane.“
„Nagu mina,“ naeris Indrek ja lisas siis tõsiselt juurde: „Olen ma, mis ma olen, aga sala ma küll ei ole. Sandarmitega pole ma kunagi tegemist teinud, sandarmite ja politseiga.“
„Aga mis te siis õieti olete, et jutt juba kord selle peale on läind?“ ajas naine ikka endiselt oma uudishimu rada.
„Seda on õieti raske öelda,“ vastas Indrek. „Lühidalt: mina õpin ise ja õpetan teisi — annan tunda.“
„Aga mis te õpite, kui küsida tohib?“ päris naine.
„Tahan üliõpilase-eksami teha, see on kõik,“ seletas Indrek ja oleks peaaegu tahtnud juurde lisada, et ta juba kaks korda selle eksamiga õnne katsunud, kuid ikka läbi kukkunud, üks kord vene keeles, teine kord matemaatikas, sest tal pole olnud võimalik õieti ette valmistuda, ilmunud ju takistuseks kas rahapuudus või armastus — jah, armastus. Aga see kõik jäi õnneks ütlemata, sest kui naine kuulis üliõpilasest, siis hüüdis ta kohe:
