hommikusse. Nõnda peab see olema, seda on emand Lohk ühes teiste eitede ja taatidega mitmel-setmel korral läbi arutanud. Aga see ei ole ilmalikkude kõrvade tarvis ja sellepärast peab emand Lohk kodu suu. Ainult Indrekule ta julgeb vahetevahel mõne sõna lausuda neist suurist asjust, mis tulemas, sest sel oleks nagu pisut jumalakartlikku meelt ja usklikkude arusaamist, vagade kõrvakuulmist, millele määratud salajased asjad, kuni ilmub Issanda au ja hiilgus, et väriseksid need, kes panevad oma südamed kõvaks, teevad oma kuulmed kurdiks. Nõnda tunneb emand Lohk oma vagas meeles ja selles ei suuda teda ükski kõigutada.
Aga ilmalikud inimesed pole selles, mis tulema peab, kuigi kindlad, sest asjad lähevad päevpäevalt nagu aina segasemaks ja keerulisemaks. Ikka kestsid streigid, korratused, vastuhakkamised, arreteerimised, purustamised, põletamised, aga ka miitingud, kõned, kihutused, hässitused, koosolekud, kongressid ning seal tehtud otsused, resolutsioonid, loosungid, isegi nõudmised. Jah, isegi nõudmised, imelik küll! Seda polnud veel mõni aeg tagasi kuulda, et oleks nõutud, sest seda lihtsalt ei julgetud. Tähendab, midagi erilist oli nagu sündinud, midagi oli nagu paigast nihkunud. Kogu ilmatusuur maa oli nagu paigast nihkunud ja selle tõttu olid kõik erevil. Kõigi kannatusekannelde keeled olid pingutatud viimase võimaluseni ja ükski ei teadnud, mis sünnib, kui neid puutuda, kas nad katkevad või löövad helisema.
Nad lõid helisema — lõikavalt, huugavalt, hundavalt, kutsuvalt, julgustavalt, hässitavalt. Kõik kuulsid, kuis helisesid kannatusekandle keeled: Indrek kuulis, Kristi kuulis, emand Lohk kuulis oma vagade kõrvadega, poodnik Vesiroos kuulis, Joosua kuulis ja juhtis ka ametivendade tähelepanu helinale. Aga ei mõistnud seda helinat ükski nii hästi kui tööline Käba oma seltsimeestega. Tema oli ainukene kogu linnas, kes teadis, et kui hakkab täna-homme kusagil helisema, siis peab kaasa helistama, sest kannatusehelinast peab saama suur rõõmuhelin, suur rõõmukisa, suur hõiskamine, et see kajaks üle maa. Kõik peavad teadma, et Käba oma seltsi-
