meestega helistab suurt rõõmu- ja võidulaulu, mis peab saama kogu rahva omaks. Temale oli seda kuulutatud salajasil koosolekuil, nagu oleks ilmunud uus Messias ja nagu oleks tema, Käba, põline Nikodemus, kes otsib ööpimeduses vargsi oma õndsuseteed.
Käba asjadel oleks nagu osa emand Lohu salajasist asjust, mis peavad avalikuks saama, kui nende aeg täis. Siis peab pasunaid puhutama, siis peab ristteedel karjutama, siis peab kelli helistama, et kõik kuuleksid, kel on kõrvad kuulmiseks. Kõik peavad teadma, et Käbal ja tema seltsimeestel on juba kolme-neljakümneselt vimmas pihad, könksus sõrmed, pahkas käed ja kanged ihuliikmed ning et kodu ootavad neid närudes naised, kaltsudes lapsed, kellele jumal andnud ainult kumedad kõrid karjumiseks ja tugevad hambad puremiseks, mis ei väsi ega kulu. Käba teab seda, tema naine teab seda veel paremini, kõik naised teavad seda, kes elavad nende ümbruses. Poodnik Vesirooski teab, sest Käba toiduarve kipub tema juures aina kiiremalt kasvama, kuna aga tasumine viibib ja viibib, nii et kaupmees ähvardab „treigiga“, kui „polutskat“ ei tule. Aga, armas Vesiroos, kust peab küll tulema see „polutska“, kui Käba peab vabadusvõitlust? Või peab tema sellepärast nälgima? peavad seda tema naine ja lapsed? Saab kellelgi paljast vabadusvõitlusest kõht täis? Kustutab paljas vabadus kellegi janu?
Ükskõik! Vesiroos võib „treikida“, kui ta arvab seda õigeks, Käba ei hooli sellest, tema paneb ka oma vabrikutoru ühes teiste torudega hundama, et kellelgi poleks enam miskit ütlemist. Torud hüüdma ja rattad seisma, kedervarred vahtima, nõnda käib praegune vabadusvõitlus. Ainult mehed ise liiguvad, mehed ise muutuvad mustaks vooluks, mis mühab, voogab, laulab, rõkkab huugavaile torudele kaasa. On üsna ükskõik, mis rõkkab see tume mürisev vool. Kostku sõnadena „Priius, kallis anne“, „Mu elu, Kristus, ise“ või „Nüüd surnukeha matame“, hääles, toonis, intonatsioonis võidutseb rõõm, vaimustus, julgus, iseteadvus ja usk oma teo pühadusse. Pisarad veavad tahmunud palgeile heledamad vöödid. On need tööst ja vaevast? On need
