Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/132

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Aga Indrekul polnud neist ühestki kahju, mis pani Otstaavli väga imestuma, nii et ta küsis:

„Kas siis sina oled nii väga selle uue ilmakorra poolt?“

Nõnda võisid nad asjatult arutada ainult sellepärast, et neil kummalgi polnud ei kauplust, lõbumaja ega vabrikut, sest kui neil oleks olnud ükski neist asutisist, siis nad oleksid pidanud pead murdma küsimuse kallal, mil viisil oma varandust kaitsta, kui ehk järgmisel ööl konfiskeerimine algab revolutsiooni läbiviimiseks uuesti. Nende seisukord oli palju kergem ja mugavam kui kõigil neil, kes mõtlesid oma varanduse kaitsmisele, sest uue ilmakorra üle vaielda on palju lihtsam kui vana korda tegelikult alal hoida. Seda mõistsid mitte ainult murelikud linnaisad varanduseomanikkude esindajaina, vaid ka tööliste asemikud, kes higistasid ühes nendega põlevate päevaküsimuste kallal. Sest mõeldagu ometi: linnaisad ei tahtnud ei vähem ega rohkem, kui et töölised võtaksid tulevaks ööks kodanikkude varanduse kaitsmise oma hoolde. Oli see pilge või lihtsalt mõni kaval nüke? Tahtsid nad tööliste asemikkudele läbi lille öelda, et, armsad töölised, tuleval ööl ärge andke enam kaabakatele lõhkumiseks eeskuju, või mõtlesid nad meelitada töölisi niiöelda lepingule alla kirjutama, et siit maalt loobume konfiskeeringuist, kuigi küsimuses oleksid vintpüssid, kuulipildujad ja suurtükid? Keegi ei teadnud, kumba nad mõtlesid.

Üks oli ainult kindel: linnaisade seisukord oli täbar, sest nad pidid oma valijate varandust kaitsma, kuigi neil polnud selleks käsutada mingit jõudu. Sest karta oli, et riigivõim, mis hoidus kõrvale mineval ööl, hoidub kõrvale ka tuleval, nagu oleks ta juba revolutsiooni poole üle läinud. Samuti täbar oli ka tööliste seisukord. Veel mineval ööl olid nad olnud vabad revolutsioonitegelased, kes konfiskeerisid, mis vaja konfiskeerida, ja nüüd korraga pidid nad kõigest loobuma: nad pidid hakkama kaitsma seda, mille vastu nad tõelikult võitlesid. Nad pidid kaitsma inimessoo kurjemat vaenlast — eraomandust, mis on niiöelda avalik vargus. Nad pidid kaitsma peaasjalikult südalinnas

132