Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/174

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

levikus tarvis läheb. See on lihtis ja arusaadav loogika ja sellepärast pääses võidule nende vabadusmõiste, vabaduse seletus, kes pakkusid kõige suurema vabaduse. Kogu väsitav sõnasõda ei seisnud lõpuks milleski muus kui üksteisest ülepakkumises. Hääled karjuti kähisema, keeled räägiti rakku, lõuapärad krampi ja ometi aitas see vähe, kui ei pakutud teistest üle. Inimesed olid nii hirmus näljased vabaduse järele, et nad isegi ei teadnud, kui suur see peab olema, mida nad ihkavad. Iga pakutud vabaduse juures näisid nad küsivat ahnete silmadega: kas suuremat ei saa, kas suuremat ei ole? ja kui keegi teadis suurema, siis see oli see paras ja ainuõige.

Oli otse kummaline vaadelda seda higistavat ja peaaegu lämbuvat inimhulka, kes oli nagu täiesti unustanud selle verehinna, mis hiljuti maksetud vabaduse eest, mida nad nüüd seletavad. Alguses arvati, et veri oli voolanud kogu vabaduse eest, aga nüüd seletati, et ainult teatud viisil mõistetud vabaduse eest. Veel polnud langenute laibad kalmule kantud, veel polnud kõik haavatud jõudnud surragi, kui juba need, kelle vabaduse eest nad pidid surema, lõid verega lunastatud vabaduse pärast lahinguid, jagades teda enampakkujaile, nagu oleks verehinnaline vabadus mõni pankrottmeistri kaup.

Indrek kuulas päeva, kuulas poole ööd, kuulas teise päeva seda enampakkumist, aga siis tahtis ta tingimata teada, mis arvab härra Bõstrõi selle kohta, liiatigi kus tal alles nüüd turgatas meelde, et ta oli lubanud juba esmaspäeval minna teda vaatama. Aga vanahärrat polnud kusagil näha, nagu ei huvitaks teda põrmugi küsimus, kui suure vabaduse peame enestele nüüd võtma. Indrek sai küll Viljasooga kokku, aga tema arvamused olid harilikult teised kui Bõstrõi omad, kuigi nad olid mõlemad vanad poisid ja pealegi veel endised ametivennad. Viljasoo arvas nina kirtsutades, et:

„Karunaha pärast on siis kõige parem karvu kitkuda, kui karu ennast pole veel käes.“

„Kuis nii?“ küsis Indrek arusaamatuses.

„Arvate siis teie, et vabadused ja õigused on juba tõelikult käes?“ küsis Viljasoo vastu. „Seda võis ju

174