eila, vabaduste esimesel päeval uskuda, mitte enam täna. Minagi olin eila valmis kas või sandarmiga suudlema, aga täna loen juba, kuipalju on koosolekul nuhke. Inimesed vaidlevad ju ainult lubatud vabaduste ja õiguste üle.“
Mis Indrekut neis sõnus kõige rohkem rabas, oli see, et Viljasoo arvamused kõlasid kuidagi kokku Lohu omadega: mõlemate alatooniks oli uskmatus vabaduse suhtes. Aga Indrek oleks tahtnud leida inimese, kes usub vabaduse tõelikkusesse.
„Kas siis rääkijad ise ka ei usu lubatud vabadusi?“ küsis ta.
„Usklikke võib igal pool olla,“ vastas Viljasoo. „Aga hea seegi, et vabadusest ja õigusest tohib juba rääkida.“
Nõnda siis Indrek jättiski nad rääkima ja läks vanahärra Bõstrõid otsima — päev hiljem küll kui lubanud, aga parem hilja kui ei iialgi, mõtles ta. Enne tahtis ta koeramamma poole sisse astuda ja pisut kehakinnitust võtta, aga see jäi tegemata, sest söögimaja uks oli kinni ja uksel valge sedel, et söögimaja on neil ja neil päevil leina pärast suletud.
„Imelik,“ arutas Indrek endamisi, minnes härra Bõstrõi korteri poole. „Keda siin siis leinatakse? Ega ometi mõni pühapäeva õhtul turul otsa saanud? Aga kes siis? Vanaproua ise ei läinud ometi koosolekule. Üks või teine tütar ehk? See oleks juba võimalikum ja tõenäolikum.“
Aga isegi see mõte ei rahuldanud Indrekut ja sellepärast arutas ta edasi, kuni arvas olevat leidnud õige leinapõhjuse.
Muidugi! See on kõige võimalikum ja tõenäolikum, et koer! Koeramamma peni on kõrvad pea alla pannud, see on see lein. Oli ka aeg, sest ta hääl kähises hirmsasti, nina ja pool pead oli juba hall. Hullem kui härra Bõstrõi, tõepoolest hullem. Sest härra Bõstrõi ei lõõtsuta, ei ole põrmugi rinnutu.
Aga millegi pärast taandus Indreku peas see võrdlus sama ootamata, nagu ta tekkinud, ja härra Bõstrõi aseme täitis inimhulk, mis lamas pühapäeva õhtul keset
