linna, Indrek ise tema keskel. Näis, nagu oleks see lamav hulk, ka Indrek ise, palju rohkem vana, lõõtsutava koera moodi kui halli habemega härra Bõstrõi, kes kõnnib, põlved könksus, piht vimmas, kael lõdvalt ettepoole, vaevalt hoides rinnale vajunud pead. Hulk lõõtsutab, hulk ägiseb, nagu see rasva kõngev koer; hulk katsub isegi koera kombel kähisevalt haukuda, niuksuda, vinguda, kuigi ükski ei pane seda tähele, nagu paneb koera tähele tema mamma.
Õhtupimeduses mööda nõrgalt valgustatud porist agulitänavat edasi plärtsides, tundus Indrekule, et ta näeb päevaselgelt seda tolkneva, nagu heleroosasse verre kastetud keelega koera, kes haugub kähiseva häälega, poolkustunud silmad pungil pealuust väljas. Õige! Vana hääletu koerakronu haugub ja hulk ühes Indrekuga on tema ees kummuli maas, püüdes jäljendada tema kõlatut, ebamäärast häält, sest koer on püha ja tema lõõtsutuses ning kähinas on õndsus.
Laterna all keegi vaatas Indrekule uurivalt näkku ja ta võpatas kogu kehast, nagu ärkaks ta äkki tukastusest. Talle tundus, nagu võiks see võõras tema nägemust aimata ja tal oli piinlik, et lamab ühes teistega selle ähkiva-puhkiva koera ees. Ta laskis silmad ringi käia ja leidis, et on õigelt teelt kõrvale kaldunud. „Mõtted viivad ikka õigelt teelt kõrvale,“ lausus ta endamisi ja pöördus ümber nurga. Samal ajal ta otsustas mitte enam mõelda koerast, iseendast ja lamavast hulgast. Aga siis nägi ta äkki imeselgelt — nagu esteks kähisevat koeragi — lubjana valge näoga ja kangete lõuapäradega noormeest — seltsimees Kröösuseks hüüti teda, — kes oli kõnelnud pühapäeval lageda taeva all ja kõneles ka kinnistel koosolekutel, surudes seal kõik oma arvamused vabaduse ja õiguste kohta häälteenamusega läbi, sest tema pakkus neid häid asju rikkalikumalt kui ükski teine. Tema silmad välkusid valgelt ja tihedad hambad naiselikult õhukeste huulte taga olid kokku litsutud, nii et sõnad pääsesid vaevalt nende vahelt läbi — vintskelt ja visalt, kuid lõikavalt, torkavalt, mõnitavalt ja hässitavalt. „Vabaduse ja õiguse mõte selles peitubki, et kellegile kuidagi väänata, kedagi õrritada,
