Vahepeal oli Indrek tahtnud toimetusest lahkuda, aga kui ta uksest tänavale astus, ootas seal kahehobuse voorimees, kes palus teada, kas siia majja on tulnud niisuke ja niisuke noorhärra, sest ta jätnud teda ootama ja tema ei teadvat, kui kaua ta õige peab ootama. Indrek läks toimetusse tagasi, et küsida, kas keegi pole ehk voorimeest ootama jätnud ning ta siis unustanud, aga seal selgus, et voorimees pole hoopiski unustatud, sest Kröösus tahab temaga veel kuhugi sõita.
„Ärge tüüdake mind ometi mõne näruse voorimehega,“ ütles Kröösus surmapõlguses. „Mul on paremat teha kui voorimeest meeles kanda. Või pole tal aega oodata?“
Ja muidugi, miks voorimehel aega oodata pole, kui aga saksad selle eest maksavad, selline oli pukis istuva vanamehe arvamus ja nõnda ta jäigi edasi konutama „Rahva Sõbra“ toimetuse ette, kui Indrek sealt lahkus.
