olgu siis, et rõõmustuvad, siis vastas Viljasoo sootuks tõsiselt:
„Hea seegi! Ikka enam kui ei ühtigi. Kõige hullem, kui inimene on ükskõikne. Siis ei tee temaga midagi. Aga kui ta veel nii või teisitigi sinu elust osa võtab, siis võib tast ajajooksul asja saada. Sest kui oleks kindel, et keegi igakord rõõmutseb ja jumalat tänab, kui sina kurvastud ja sedasama jumalat oma hingeahastuses palud, mis sul siis viga oleks, teie vahel oleks kontakt kindel. Tahad, et saks naeraks, tee nutunägu ja lase tönn lahti. Tahad tema nuttu, aja hambad irevile, muud midagi. Lihtne, mis?“
Väsinult plärtsisid nad läbi pori ühes teistega linna poole, aga teel kadusid pikkamisi teised, jäädes maha, jõudes ette või pöördudes kõrvale. Lõpuks olid nad kahekesi. Polnud kuulda enam samme ega kõnekõminat. Oli vaikus ja rahu. Ainult tuul hakkas nagu kord-korralt aina kõvemini kohisema teeäärseis puis. Äkki jäid nad mõlemad kuulatades seisma.
„Keegi nagu nutaks,“ ütles Indrek.
„Seal ju vana tönn ise lahti,“ vastas Viljasoo ja lisas juurde: „Lähme vaatame, kes seal nõnda pimedas töinab.“
Nad läksid üle maanteekraavi ja nüüd hakkasid seletama männijändriku all mingit ähmast kogu, millest sai lähenemisel noorevõitu naine kahe lapsega, mõlemad tüdrukud, kes roninud peadpidi ema mantlihõlmade alla ja uinunud seal magama. Ema, kes nõnda tedrena soojendas oma poegi, oligi see nutja. Mehi nähes kohkus ta, pühkis kärmesti silmi, tõmbas nina ja hakkas lapsi äratama.
„Miks te nutate siin?“ küsis Viljasoo.
„Tulime surnuaialt, tahtsime minna koju, aga näe lastel hakkas külm ja mina mõtlesin neid natukene soendada, aga nad jäid magama ja ei ärka enam. Ma ei saa neid kuidagi koju.“
„Miks te siis nii hiljaks jäite,“ ütles Viljasoo nagu etteheitvalt.
„Lapsed ei taht ju enne ära tulla kui isa mulla all. Aga see võttis kaua aega, et läks sootuks pimedaks. Ei
