„Seda peate juba teie ise teadma, kas politseile maksate või mitte,“ vastas Kröösus, ja lisas lõpuks seletuse juurde, miks on tark temale makstud summast mitte kellelegi rääkida, vaid seda täiesti endale pidada.
„Mõistan, mõistan,“ nokutas daam pead, „politsei kinnitab ka alati: suu pidada, muidu…“
„Naine jääb naiseks,“ ütles Kröösus sõidukisse istudes, „aru kui kanal. Ei taipa, mis on politsei, mis miilits, mis revolutsionäär, mis sandarm. Pudrupea!“
Nõnda külastasid nad veel mitut äri ja igal pool kogus Kröösuse tasku pisut krabisevat paberit. Ainult viimane äriomanik ütles kategooriliselt ära, — ei andnud. Küll lavastas Kröösus oma harilikku mängu revolvriga, aga kaupmehesse ei mõjunud see põrmugi.
„Hea küll,“ ütles Kröösus püsti tõustes ähvardaval toonil, „teatan teist oma parteile, küllap tema juba nõu leiab.“
„Väga hea,“ vastas kaupmees. „Olen niisukeste asjadega juba vilunud. Politseiga on sel alal palju sekeldusi. Kui suudate sundida ja kui see mulle kuidagi kasulik, eks ma siis maksa. Esiotsa on minu arvates politsei tugevam kui teie.“
„See tähendab, te ähvardate politseiga?“ küsis Kröösus lõikavalt.
„Ei, milleks seda,“ naeratas kaupmees. „Pole kasulik teie kahe vahel mängukanniks olla. Mina maksan ainult seal, kus ma kuidagi ei pääse, ja pean suu. On politsei tugevam, siis maksan temale, saate teie jämeda otsa oma pihku, siis teile. Lihtne, eks? Äri on äri ja mina ajan ainult äri, mitte poliitikat. Minu vabadus on seal, kus ärimaksud madalamad ja kapitali protsent kõrgem, muud mind ei huvita. Nii et lahkume sõpradena ja kui olete politsei vastu seina surunud, siis tulge tagasi, nii on minu arvamine.“
„Politsei ei kaitse teid meie vastu,“ ütles Kröösus. „Kus oli politsei, kui hiljuti kauplusi lõhuti?“
„Õige,“ oli kaupmees nõus, „aga ka teid polnud siis kusagil näha. Polnud politseid, polnud ka teid. Lõhkumine ja röövimine oli siis korraga eraasi. Minu heal sõbral tehti magasin tühjaks, seal oli palju minu
