astugi, vaid ainult hõljub. Nõnda näen ma nuhki ja armastust. Aga kuidas hakkavad need kaks kokku? Ei kuidagi.“
„Aga mõelge nõnda, nagu ehk mõtleb teie ema, siis hakkavad nad väga hästi kokku,“ seletas Indrek. „Mõelge, et nuhk on kuri ingel ja armastus hea ingel, kes tahab seda teist päästa…“
„Mina ei tahaks, et nuhk pääseks või õndsaks saaks,“ hüüdis Kristi vahele. „Ja seda ütleksin ma kas või Jeesuse Kristusele endale, kui ta tuleb meid lunastama. Ütleksin: lunasta, keda tahad, aga jäta nuhid sinna paika, muidu ei lähe mina ega paljud teised korralikud inimesed taevariiki. Lähen ükskõik kuhu, aga mitte sinna, kui Kristus ei kuula ja lunastab kuradi käest ka nuhid.“
„Aga mis siis, kui Kristus tuleb päris lihtsalt, nagu tuleksin minagi, vaataks teile nukralt, nukralt silma ja ütleks: hea küll, armas laps, ma ei taha, et teie jääksite taevariigist eemale, sest ma armastan teid, ja sellepärast jätan ma esiotsa nuhid lunastamata. Aga ega te ometi nõua, et see kestaks igavesti, nad said ju nii imelühike aeg olla nuhid. Nad võivad ju kuradi juures kannatada sada aastat, hea küll — tuhat, sadatuhat, isegi miljon aastat, aga ometi mitte igavesti. Sellepärast, armas laps, kui sa armastad mind samuti, nagu mina sind, kas su süda siis ka miljon aasta pärast ei nõrku, nii et sa lubad lunastada ka nuhid? Mis te vastaksite selle peale Jeesusele Kristusele?“ küsis Indrek.
„Kust te küll võtate niisukesed asjad!?“ hüüdis Kristi.
„Mitte mina, vaid teie ise tõite Jeesuse Kristuse mängu,“ vastas Indrek. „Mina katsun ainult tema asemikuna teie südamele koputada, muud midagi. Nii et teie peate minule kui Kristusele nüüd vastama, minule kui jumala pojale, mõistate?“
„Aga see on ju jumala teotus, nõnda rääkida,“ ütles Kristi nüüd.
„Seda muidugi, aga esimene jumalateotaja olite teie, kui te ei tahtnud lasta Kristusel nuhke lunastada,“
