seletas Indrek. „Kuid see on ükskõik, peaasi on teie vastus, s. t. kas teie lubate Kristusel nuhid lunastada, kui nad on juba miljon aastat põrgutules põlenud või peavad nad jääma sinna igavesest ajast igavesti?“
„Peavad jääma igavesest ajast igavesti,“ ütles Kristi kõikumatult.
„Hea küll,“ oli Indrek nagu nõus, kuid jätkas ometi: „Aga mis siis, kui Kristus teile ütleb, et: armas laps, nuhkide eneste pärast võib sinu süda ju kangeks jääda, aga kas ta ometi viimaks ei nõrku minu pärast, kes ma sind nõnda olen armastanud, et jätsin oma elu sinu eest? Minu suure armastuse pärast luba, et ma lunastan miljon aasta pärast ka nuhid ja toon nad taevariiki, sest muidu jääb mul hulk armastust ja andestamist üle ja mul pole teda kuhugi panna. Mis vastaksite Kristusele nüüd?“
„Teie ju kiusate mind praegu oma mõtetega muidu niisama, sest ega niisukest asja ju kunagi ei tule,“ ütles Kristi. „Ja teie ise vist ei usugi Kristust ega maailma lunastamist, ükskord ütlesite nõnda. Mina ka seda õieti ei usu, ainult minu ema usub ja tema laseks kohe kõik nuhid õndsaks saada, kui aga Kristus tahab.“
„Aga teie?“ küsis Indrek. „Teie olete mulle alles vastuse võlgu.“
Mina ei lubaks neid kunagi taeva, kui see oleks minu teha,“ ütles Kristi endise kindlusega.
„Ka Kristuse suure armastuse pärast mitte?“ päris Indrek.
„Ka Kristuse armastuse pärast mitte. Aga kui ta mind just väga palub, siis ma ütleksin temale: hea küll, too nuhid taeva, kui sa muidu ei saa, aga luba, et mina siit siis lähen, nuhkidega üheskoos taevaski olla ma ei taha. Seda ma ütleksin talle tema suure armastuse pärast.“
„Ja läheksite nuhkide eest kas või põrgu?“ küsis Indrek.
„Kas või põrgu põhja,“ vastas Kristi, mispeale Indrek astus tema juurde, võttis tal käest kinni ja ütles:
„Tüdruk, te ajate pisut hirmu peale.“
