Aga ta ei jõudnud õieti oma sõnu veel lõpetada, kui Viljasoo andis talle rusikaga hoobi lõua alla, nii et ta prantsatas vastu uksepiita ja vabastas naise käe. Nüüd mõtles ta pealetungi alustada, aga Viljasoo rusikas ja kogu keha tema laia ja pika pintsaku sees töötas nii ruttu, et mees lendas üle läve koridori ja uks virutati tema järel kinni ning keerati lukku. Oli ainult kuulda, kuidas mees kobis vandudes põrandalt üles ja kuidas avanesid koridoris teiste tubade uksed, sest kõik olid müra kuulnud ja tahtsid näha, mis lahti. Järgmisel silmapilgul oli mees metsalise möirgamisega uuesti ukse taga ja peksis esiteks rusikatega, pärast jalaga, lubades ukse eest maha lüüa, kui teda ei avata. Et toast ei vastatud musta ega valget, lubas mees minna kivi või mõnda muud löögiriista otsima, et lõpetada oma arved kangekaelse uksega ning nendega, kes ukse taga. Aga vaevalt sai ta hoovile, kui juba tema järel suleti välisuks, nii et kui ta tahtis majja tagasi pääseda, pidi ta kõige pealt ründama välisust. Vandudes läks ta hoovivärava kaudu tänavapoolsele välisuksele, kuid ka see oli juba lukku keeratud. Südametäiega virutas ta kiviga kord vastu seda ust ja läks siis sajatades minema, ähvardades tulevikus need asjad „sirgeks“ teha.
Viljasoo oli vahepeal oma hariliku tuju tagasi võitnud, sest lihaste pingutus mõjub meeleolule ikka hästi. Ta istus oma harilikul paigal laua taga raamatuvirnade vahel ja rääkis:
„Öeldakse ikka, et ega amet leiba küsi. Nägite nüüd mis hea, kui inimene oskab kakelda. Mis oleks minu endaga ja minu vaeste raamatuvirnadega sündinud, kui ma poleks seda ametit omal ajal õppinud karjas käies ja hiljem külavahel. Aga nõnda teed oma paar tulist ära ja asi joones. Ja uskuge või ärge uskuge, aga see kõik tuli mulle endalegi päris ootamata, sest mina ei teadnud, et ma veel oskan mehe viisil kakelda. Selle mehe sõnad revolutsioonist ja võmmist otsustasid kõik. Sest mõelge ometi, kus selle häbi ots, kui meie revolutsionääridena ei saa ühestainsastki joobnud mehest jagu, vaid kutsume võmmi, aga mis me siis
