võiksid ka maa peal kuidagi õndsaks saada. Sest inimene ei lunastu ju enne, kui viimsel päeval, ning siis sajab ju tuld ja tõrva ja põlevat väävlit, mis sööb maa ning vee, nii et inimesel ei jää enam jalaaset. Aga kuidas võib siis inimene maa peal õndsaks saada, kui maad enam ei olegi? selle raske küsimuseni jõudis emand Lohk lõpuks välja. Ja et ka Indrek ei teadnud, kuis on see võimalik, siis tulid nad leplikult otsusele, et need asjad, õndsakssaamise asjad nimelt, käivad üle inimese mõistuse.
Ometi Indrek mõtles nende üle järele veel siiski, kui emand oli juba läind, ja ometi küsis see oma tütrelt, kas tema usub, et ta saab juba maa peal õndsaks? Aga Kristi vastas hooletult:
„Milleks ma peaksin seda uskuma? Ma ei tahagi õndsaks saada.“
„Aga härra Paas ütles, et kes ei usu taevast paradiisi, see usub maapealset.“
„Ma lähen ilma õndsakssaamiseta paradiisi,“ ütles Kristi nüüd.
„Ei sa siis usugi paradiisi, kui sa nõnda võid rääkida,“ ütles ema. „Ükski inimene ei taha ilma õndsakssaamiseta paradiisi minna.“
„Mina tahan,“ ajas Kristi vastu.
„Sa oled rumal, sellepärast. Inimene peab hoopis teiseks saama, ta peab uuesti sündima, kui ta tahab ükskõik mis paradiisi minna. Muidu oleks sama hea, kui mõni läheks sõnnikuveo-riietega kirikusse.“
Sellest ei saanud Kristi kuidagi aru, sest tema oli Attilaga rääkinud ja see oli talle maapealsest paradiisist pajatanud, nagu oleks see kättesaadav igasuguses riietuses. Veel enam: mida viletsamad riided ja mida tühjem kõht, seda kättesaadavam on maapealne paradiis. Ja mitte nõnda, nagu ema arvab, et enne muutugu inimene ja alles siis astugu paradiisi, vaid otse vastupidi — enne paradiisi ja küllap sa seal juba muutud, s. t. õndsaks saad. Attila oli väga lihtsa näite esitanud: Kristi ei pea enne ameeriklaseks saama, kui ta sõidab Ameerikasse, vaid enne sõidab ta sinna ning alles siis võib ta ameeriklaseks saada. Tähendab — ema
