ei saa asjast õieti aru, ta on lihtsalt ajast maha jäänud. Ka Indrek kipub ajast maha jääma, sellepärast ta arutabki emaga usuasju. Arutab usuasju ja unustab revolutsiooni. Sest mida muud tähendab tema kätte usaldatud raha raiskamine, mis pani Kristigi halba seisukorda, sest tema oli Indrekut soovitanud. Hea ainult, et ta lõpuks ometi kõik tasus. Jah, see on hea, sest nüüd ei kannata selle all revolutsioon.
Nõnda mõistis Kristi mõttes Indreku üle kohut, aga seda enam teiste aruga kui oma südamega, sest tahes või tahtmata ta tundis kogu selle rahajandi vastu suurt huvi. Ja mitte ainult kohtunikuna. Kui ta ühes teistega oli Indrekut küllalt hukka mõistnud, siis põles temas ometi uudishimu, mis sellest sõdurist lõpuks sai, kelle pärast Indrek astus oma väärsammu. Ja ta ei leidnud viimaks kuidagi muidu rahu, kui pidi ometi Indreku endaga rääkima. Juhus tuli talle appi. Tõtates kord õhtul tunnist koju, ta jõudis Indrekule tänaval järele, pidi temast mööda minema, aga viivitas siis sammu ja kõndis temaga kaasa. Esiteks oli nagu mõlemil pisut piinlik, aga pärast sobis jutt, nagu poleks vahepeal midagi sündinud. Isegi sõdurilt saadud kirja näitas Indrek lõpuks kusagil äriakna valgusel.
„Kas te usute hingeõnnistust?“ küsis Kristi, kui oli lugenud kirjalõppu mitu korda.
„Miks te seda küsite?“ vastas Indrek üllatatult.
„Sellepärast, et ema muretseb nii väga minu hingeõnnistuse eest ja ütleb alati, et mina ei tee midagi, mis võiks mulle õnnistust tuua. Oleks minul ometi ka mõni niisuke kiri, siis saaks ema kohe murest lahti, sest kui see kiri õndsust ei too, siis ei too miski.“
„See küll ei too,“ ütles Indrek vaikselt.
„Aga milleks te teda siis taskus kannate?“
„Ta on mälestus, et olen kord õnnis olnud,“ vastas Indrek viimast sõna toonitades.
„Ja enam ei ole?“ küsis Kristi.
„Ei,“ lausus Indrek. „Inimene ei ole elusalt üldse kaua õnnis, vaid ainult silmapilguks.“
„Aga surnult?“ päris Kristi nagu uudishimulikult.
