Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/356

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ametnikud boikoti alla, kuulutatakse nad olematuiks. Ja kus on see võim, kes suudaks midagi kogu rahva vastu?

Aga Indrek ei saanud ikkagi aru, miks peab kõik hävitama, mida rahvas samal ajal mõtleb üle võtta, pidades seda oma varanduseks. Ja kui lõpuks äkki sõnavõtja seda meelde ei tuletanud, ei võinud Indrek muidu, kui pidi ise kõnelema, seistes sealsamas laual lehtede virnal, kus olid seisnud teisedki. Esimest korda elus pöördus ta sõnadega juhusliku hulga poole. Süda tõmbus äkki sootuks külmaks ja vaevalt oleks ta üldse midagi öelnud, kui ta poleks näinud otse laua ees Meigast, kes vahtis talle otsa ja kelles oletas pooldajat. Nõnda siis hakkas ta kõnelema, esiteks sõnu ja mõtteid otsides, aga varsti leides neid sellises külluses, et ei teadnud, mis nendega teha või kuhu nad panna, sest väljendada ei suutnud ta neid kõiki. Ta rääkis inimesest ja tema õigustest ning vabadusest, ta rääkis revolutsioonist ja selle kõrgest, pühast mõttest ning eesmärgist, ta rääkis vanast korrast ja selle ustavamaist tugedest mõisnikest, ta rääkis talupoegadest, meist enestest, meie nõuetest, ta rääkis abinõudest meie soovide rahuldamiseks, ta rääkis uuest, paremast ja õiglasemast korrast ning lõpetas viimaks:

„Aitab rüüstamine meid meie eesmärgile lähemale? Vastake, vennad ja seltsimehed? Algame ja alustame meie sellega paremat ja õiglasemat korda, et purustame ja hävitame nagu arutud? Astub unistatud uus inime seega oma esimesi samme, et rüüstab teiste kodasid, kuigi need oleksid meie verivaenlaste omad? Pange õieti tähele mu sõnu: küsimus pole vaenlase varanduses, vaid meis enestes, sest kui me juba oma esimestel sammudel anname voli oma madalamaile, niiöelda tõpralikele loomusundidele, kuidas suudame endid taltsutada siis hiljemgi? Aga öelge mulle, mu vennad ja seltsimehed, mis saab revolutsioonist, mis saab inimesest, tema õigustest ja vabadusest, kui juba algusest peale on peaperemeheks loomalik instinkt? Kas ei sünni meiega, inimestega, samuti nagu härjagagi, kes lööb sarved heinakuhjale makku ja puistab tema laiali kuni orijalga-

356