deni, tallab jaluli haljal, kahiseval toidul ja sureks lõpuks talvel nälga, kui tema eest ei mõtleks, kui teda ei kaitseks tema enda pimeda loomusunni eest inimene, kes selle kuhjagi kogunud ja valmistanud? Varandus jääb varanduseks ja kes ei märka võõra varandusega muud paremat peale hakata, kui teda ainult meeletult hävitada, see õpib vaevalt iseomagi varandust hindama või teda omale soetama. Sellepärast siis, mehed vennad, pöördun teie poole…“
Talle karjuti vahele, talle pandi sõnad suhu ja vastati neile, ilma et oleks lastud edasi rääkida. Ja lõpuks jõuti ometi otsusele, et pole mingit mõtet säästa härrastemaju, sest neid ei olevat kogu nende sisustusega rahval vaja. Meie maa, isegi kogu maailm ei olevat nii rikas, et võiks loota ka kõige suuremas vabaduses, kõige õiglasemas ühiskonnakorras sellist jõukust, mis laseks kõigil inimesil endale muretseda niisuguseid eluhooneid ja sisseseadeid, nagu leidub seda meie mõisamajades. Aga milleks siis see toredus, kui temast ei jätku kõigile? Teda pole üldse vaja, sest tema tekitab ainult viha, kasvatab kadedust ja ajab inimesed üksteisega vaenujalale. Sõdadegi põhjuseks on ainult see, et üks on rikkam kui teine, et üks elab toredamini kui teine. Sellepärast maha selline toredus, millest ei jätku kõigile. Niisugune oli vallakirjutaja arvamus, ja kui esiteks suurem hulk kaldus Indreku poole, leides tema sõnus mõistlikku mõtet, siis karjusid nüüd kõik nagu ühest suust kirjutajale:
„Õige! Tõsi! Just nii! Maha, muud midagi! Milleks vihavaen! Rahus peab elama!“
Muidugi, Indrek oleks võinud ju kirjutajale vastata, et kui varandus on vihavaenu alus, siis peab lõpparve pidama ka peremeeste varandusega, sest muidu ei kao kantnikkude, popside, saunikute, vabadikkude ja sulaste viha ning kadedus, aga ta vaikis parem, sest ta teadis, et selle väitega võidakse ta välja vilistada ja maha karjuda või ta võib lõkkele ajada niisugused kired, mis lööb enneaegu segi kõik vabadusvõitlejate read.
Paaritunnilise arutuse järele, kui kõik pidasid tarvilikuks rahu ja head läbisaamist, asuti teele mõisa
