XXXIV.
Esiteks mõisa sõites Indrek oli näinud ristteel nimelauda, mis juhatas lähemasse raudteejaama, sinnapoole ta nüüd seadis oma sammud. Aga kui ta jõudis juba soovitud teele ja hakkas nagu kergendatud südamega minema, nägi ta tulekuma vastu helkivat mingisugusel punasest telliskivist korstnal ja kuulis leekide praginat. Ning ta isegi ei teadnud, miks või milleks ta kargas üle maanteekraavi ja läks lausa mööda mõisa põldu, põiki lendlevate sädemete ja tulelontide alt läbi. Pimeduses sattus ta viljaväravate juurde, läks neist esiteks mööda, aga istus siis ometi nende alumisele pulgale, selg maantee poole.
Tema ees kusagil kaugel tundus olevat mets, sest tule heledamail loidanguil helkis seal midagi suurt ja musta. Aga sädemeist ja tulelontidest ei jõudnud ükski sinnamaale, kõik kustusid ammu enne. Nad ei jõudnud õieti Indrekunigi, sest enne mahalangemist kadusid nad kõik silmist, nagu istuks Indrek kustuvate tähtede saju all. Teda ümbritses juba pilkane pimedus, nii et ükski neist, kes tõttasid mööda teed kiirel sammul mõisa poole, ei võinud näha teda. Indrek kuulis vahetevahel ainult nende astumist, kui saapakonts tõukas vastu kivi. Inimesed olid nähtavasti nagu liblikadki, neid meelitas valgus kokku, mis kumas kõrgel taeva all, kuhu poole sööstsid pragisevad leegid esiaegse hiigeleluka punaselt nilpava keelena. Raagus puud, mis ümbritsesid põlevat härrastemaja, joonistusid heledate leekide tagapõhjal musta võrgustikuna, mis tumenes või kustus vahetevahel ähmaseisse suitsupahvakuisse. Seda
