Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/379

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

võtta küll, aga uusi alla panna ei oska. Ehk kuigi panevad, siis niisukesed, et viina vastu pole neist kasu. Sellepärast ütlen mina, et olgu keiser mõisnikkude poolt kas või süle ja seljaga, mis ta ikka võib. Mõisadega on samuti kui minu jalgadega: põletada oskab neid igaüks, aga üles ehitada ei keegi. Mis teeb keiser? Kas tema hakkab uusi mõisasid ehitama? Ei seda ole. Tema annab ainult käsu neid põletada, kes enne põletanud. Aga kui neil midagi põletada ei ole, mis siis? Siis tehakse samuti, nagu meie tegime Mandžuurias: põletakse neil, kel midagi põletada on, et aga oleks põletatud ja sõjaseadus täidetud, sest seadust peab täitma, kui keiser käseb ja mõisnikud paluvad…“

Jalutu sõdur rääkis lõpuks peaaegu ainuüksi, vahel harva tegi mõni teine paarisõnalise märkuse. Vaguniakendest helkivad tulekumad tegid meeled raskeks ja köitsid keelepaelad. Pealegi oli suurem hulk nähtavasti sõduri suhtes samal arvamusel, nagu see mees, kes lausus Indreku läheduses:

„Selle mehe pea pole jalgade kaotusega mitte ainult viina vastu nõdraks läind.“

Ja ometi mõjus selle nõdrapealise väsimatu rääkimine Indrekusse kuidagi nagu lohutavalt. Ta tekitas tundmuse mingisugusest suurest paratamatusest, millega peab tahes või tahtmata leppima, kui tahad elada. Aga kui juba kord kuhugi ei pääse, eks ole siis parem alistuda rõõmuga kui noruspäi. Eks ole kergem laulda, nagu see neiu seal rõskes pimeduses, kui veeretada muremõtteid. Silmapilk rõõmu on ehk rohkem väärt kui igavik muret. Ja äkki Indrekut rabas aimus, nagu kõneleks jalutu sõdur sellest samast, millest laulis see neiugi. Veel hiljemgi, kui ta üksinda sammus pimeduses Vargamäe poole, tuikas see tundmus tal meeles. Aga kui tuleks keegi, kes annaks sõdurile tema endised jalad tagasi, nii et pea kannaks jällegi viina, kas ta ka siis kõneleks ilmaasjust nõnda, nagu ta teeb seda nüüd? Või kui tuleks uus suur õnnetus, mis rööviks temalt ka käed, et ta oleks kui ussike siin maa peal — veel viletsam kui ussike, — milliseks kujuneks tema maailmasuhtumine siis? Kas võiks ehk inimese õnne-

379