tuste ja loobumiste kaudu juhatada uuesti Eedenisse? Ehk oleks võimalik saavutada suurt rahuldust, suurt õnne ainult seega — nagu Indrek kusagilt lugenud, — et kõik vormid taanduvad algvormile — pallile, kerale. Sellistena liiguvad lugematud taevakehad lõpmatus ruumis, selliseks püüab iga silmapisar, iga vihmatilk. See ongi ehk selle päris paratamatuse, päris rahulduse, päris õnne algkuju, millest kõik unistavad ja räägivad. Sõdur kaotas jalad ja sai ümmarikumaks ning õnnelikumaks, kaotab ta ka käed, siis saab ta veel ümmarikkust ja õnne juurde, aga kui läheks kaduma ka pea, siis oleks see päris õnn käes. Seda mõelnud, Indrek kuulis selja taga kauget kapjade plaginat, mis lähenes, ja enesele aru andmata kargas ta käsikaudu üle maanteekraavi ning läks metsa, kus kükitas jämeda puu taha, nagu võiks teda keegi sinnamaale pimedas näha. Natukese aja pärast kihutas temast mööda tubli salk ratsanikke. „Tähendab, rahustajad,“ mõtles Indrek maanteele tagasi tulles ja jälle minema hakates. Ja siit saadik muutus ta hoopis ettevaatlikuks. Paarist külast, kust kostsid nagu kahtlased hääled, möödus ta suure ringiga mööda põldusid. Samuti ta talitas ka ühe teeäärse mõisaga, sest ta oletas siin rahustajate tugipunkti ja kartis salajast valvet.
