„Aga sul on ju ometi ema suremas, tulid teda vaatama,“ vaidles isa vastu.
„Ah, isa, kes küsib mässu ja revolutsiooni ajal isast või emast,“ ütles Indrek. „Tallinnas lasti mõnikümmend inimest maha, mehed ja naised ning lapsedki läbisegi, kes küsis seal millegist. Ja mis need inimesed tegid? Kellele nad kallale läksid? Kui ei tahetud enam, et seal kõneldakse, siis oleks küllalt olnud paarist tulekahjupritsist, et tervet turgu inimestest puhastada. Aga ei, verd taheti! Mis siis veel nüüd rääkida, kus niipalju mõisaid tuhaks tehtud. Nüüd pole muud kui hoia eest.“
„Jah, õigust ei ole ilmas enam kusagil,“ ohkas vana Andres. „Mina olen kogu eluaja siin Vargamäel kembeld oma üleaedsega ja nüüd, näe, on mujal ilmas needsamad päevad käes, veel halvemadki päevad. Vargamäel pole ükski punast kukke oma vihamehe katusesse pistnud, aga nüüd ei kuulegi enam muud, kui aina et põletavad, olgu need heinakuhjad või küünid, karjalaudad või eluhooned. Lõpuks on kord jõudnud mõisate kätte. Enne ikka veel palusid jumalat, et see hoiaks sind tule eest, aga mis sa paraku nüüd veel palud, kui inimesed ise teevad seda. Kuidas saab jumal hoida, kui inimene, kuriloom, teeb ise meelega? Ei siin aita enam palve ega miski.“
„Palve pole kunagi aidand,“ seletas Ants targalt, „ennemalt olid inimesed ainult rumalad ja uskusid, et palve aitab.“
„Sinul on muidugi kõik ilmatarkused käes,“ ütles isa pilkavalt.
„Igatahes paluma ei hakka ma mitte, tulgu mis tuleb,“ vastas Ants. „Ennem palun teist inimest kui jumalat. Ja lauale ka ei lähe, leerist lahti saades käisin esimest ja viimast korda.“
„Indrek, sa oled nüüd mitu aastat linnas koolis käind ja kõiksugu tarkust õppind,“ rääkis isa, „kas seal ka noored nõnda vanade õpetust naeruks panevad? Mina siin Vargamäel ei saa sõnagi lausuda, kui juba tuleb kümme ässa vastu.“
