see pidi olema see viimane, kellelt ta tahtis minna abi otsima.
„Nagu kutsutud!“ hüüdis Otstaavel talle vastu. „Just täna tuli jaoskonda järelpärimine, kas ei ela siin keegi talupoeg Indrek Andrese poeg Paas, kel kahe aasta vallamaksud võlgu, kolm kuuskümmend aastas, kokku seitse kakskümmend. Noh, mis on, kas tahad ära maksa? Teine kord pahandasid, et tunnistasin su kadunuks ja saatsin paberid valda tagasi.“
„Nüüd olen tõepoolest kadunud, nii et politsei ei leia mind,“ ütles Indrek.
„Kuidas nii?“ küsis Otstaavel. „Sa oled mul ju peos.“
„Kolisin vanast korterist välja ja uut pole veel leidnud, aga mul on lootus oma koolivenna Otstaavli juurde seks ööks ulualust saada,“ seletas Indrek.
„Tähendab, võmmi võib sulle vana aadressi järele kaela saata?“ ütles Otstaavel.
„Võib julgesti,“ vastas Indrek.
„Siis on see asi klaar,“ ütles Otstaavel, „aga mis ulualusesse puutub, siis on sellega pisut täbar lugu, sest esiteks on sinu koolivend politseiteenistuses, teiseks maksab sõjaseadus, kolmandaks oled sina pisut, nagu näha, põrandaalune ja neljandaks läheb teil praegu üsna räbalasti. Aga ütle, inimene, kuidas oled sina veel lahti?“
„Tulin eile õhtul maalt,“ vastas Indrek.
„Mis? Maalt? Tähendab, olid mõisaid üle võtmas? Ei, va vennas, siis ma sulle küll ulualust ei anna,“ rääkis Otstaavel.
„Mitte mõisaid üle võtmas, vaid ema vaatamas, ja nüüd tulin talle linnast rohtu viima,“ seletas Indrek.
„Annan sulle nõu, jäta rohud kus seda ja teist, kui sa tahad oma emale rõõmu teha, sest iga linnamees, keda praegu maal tabatakse, tõmmatakse ilma pikema jututa oksa või tehakse muidu vagaks. Praegu valitseb mõõduandvates ringkondades arvamine, et maale läheb linnast ainult see, kes mõtleb mõisaid rüüstata või põletada.“
