tuski ei tihanud muidu maailma lunastada, kui tahtis selle eest ilmakuulsaks saada: kõik pidid teadma, et just tema on see lunastaja, mitte mõni teine.“
„Mina arvan, et asi on otse vastupidi,“ ütles Indrek. „Kristuse ilmakuulsuse eest muretses inimene, mitte tema ise. Tema ei pannud ju midagi kirja, vaid seda tegi inimene. Kristus ise vist ei tahtnudki, et maailm teaks, kes ta lunastas. See ongi, mida võiksime ehk eeskujuks võtta. Ma olen sagedasti mõelnd, et kui näiteks minus oleks midagi, mis võiks ütleme kas või vihmaliimukagi lunastada, ja kui mina tahaksin seda teha Kristuse eeskujul, siis peaksin selle liimuka lunastama, ilma et seda teaks tema ise või ka laulev ööbik puuoksal. Ma ei peaks sellest lausuma ühelegi hingele, et olen lunastanud vihmaliimuka. Ja seda mitte sellepärast, et mul oleks häbi, miks lunastasin tumma ussikese, kui on alles lunastamata laulev ööbik, vaid et ma ei taha mingit tasu teo eest, mille tegin sisemise tarviduse ajel. Tarviduse rahuldamine ise ongi juba tasu. Aga te mõelge, mis muidu sünnib: mul on pahe, voorus või tarvidus vihmaliimukat lunastada, aga ma ei tee seda muidu, kui raiutagu mulle kõige pealt ausammas valmis, eks? Mille eest? Et mul on niisuke voorus, pahe või tarvidus, mis?“
„Aga mis siis, kui vihmaliimukas ei tahagi, et te ta lunastate, vaid ütleb: enne ööbik, siis mina, sest temal on suurem häda kui minul, miks ta muidu nõnda karjub — kas ka siis võib ilma ausambata?“ küsis Viljasoo.
„Ma ei saa teist midagi aru,“ ütles Indrek.
„Muidugi mitte,“ oli Viljasoo nõus, „sest mina mõtlen hoopis midagi muud kui teie. Mina mõtlen praktiliselt, sest muidu ei maksagi mõtelda. Te ehk olete juba kuulnud, et niiöelda kõik on kinni, kõik peale nende, kes oleksid võinud kinni olla, nagu näiteks mina. Sest mis olen mina? Revolutsionäär? Ma istun ju redus naise pärast, kel kaks last. Teeb seda mõni õige revolutsionäär? Ah jaa! Kröösus on lahti, tema üksi. Kui ma ise poleks alles lahti, hakkaksin teda kahtlustama. Ütlesin seda temale endalegi.“
