alles vaba. Mina arvasin, et olete juba ammugi Toompeal, sest sinna viidavat nüüd kõik, kes ei saa põgenema. Taevas teab, mis nad nendega seal tegema hakkavad. Aga saksad saavad nüüd uuesti pukki. Kõik on niisukeses ärevuses, et ajab minulegi judinad peale. Ja kas te võite uskuda, et isegi koer kaotas oma rahu, läks nii närviliseks, et ei saanud enam ööl ega päeval magada. Söögiisu kadus teisel sootuks, sest loom on peaaegu nagu inimenegi, koduloom nimelt, kui pole und siis ei taha ka süüa. Ainult vingus ja niuksus teine, lamas kõhuli, lõug käppadel, silmad pärani — ööd ja päevad läbi nõnda. Nagu oleks teisele midagi sisse söödetud, mis teeb valu. Rääkisin sellest ka Viljasoole — te ju teate, misuke ta on — ja tema ütles kohe: koeral on revolutsiooni eliting kõhus. See olevat niisuke sigade haigus, mis hakkab revolutsiooni ajal ka koertesse. Tema vastu ei olevat muud rohtu kui aga kloroformi plaaster, mis pannakse ninale, see võtvat valu nagu peoga ära. Ma lasin tema nõuande järele teha ja teate, mis sündis? Koer suri ära. Kui ma sellest Viljasoole rääkisin, kehitas ta ainult õlgu ja ütles: „Mis parata, üks revolutsiooni ohver rohkem. Revolutsioon nõuab ohvreid ka koerte seast.“ Nii olen nüüd üsna üksinda. Üks tütar põgenes kellegi revolutsionääriga, kes käis siin söömas — ma arvan, ta oli ristimata juut: niisuke must, nina tönts ja lai, suu suur ja paks ning punane; teine elab — uskuge või mitte — armukest; minust ei hooli keegi, ütlevad, et nüüd on revolutsiooni-aeg, ja lõpuks viis see revolutsioon või eliting mu koeragi. Kõik lähvad härra Bõstrõile järele.“
Sellises armetus ja mahajäetud seisukorras oli proua Kuusik, kui Indrek talle ütles, et tema seisukord on veel viletsam, sest temal pole ulualustki.
„Jääge siia,“ ütles proua kohe; „jääge lihtsalt minule seltsiks, sest siit ei tea teid keegi otsida.“
Ka Indrek ise arvas, et siin oleks hea ulualune, sest siin liigub palju inimesi, nii et tema tulek ja minek ei ärataks kelleski vähematki tähelepanu ega kahtlust.
