XXXVIII.
Raudteesõitjate järele otsustades meeleolu pidi olema maal vaheajal suure muutuse läbi teinud. Enne valitses teatud ärevus ja uudishimu, nüüd aga kahtlus ja hirm. Vagun oli samuti rahvast täis, nagu siis, kui Indrek oli viimati sõitnud, aga ometi valitses teatud vaikus ja rusutud meeleolu või nagu kahtleks iga inimene oma naabris ja ei julge tema läheduses õieti köhatadagi, veel vähem rääkida, et oma arvamist avaldada. Ja kuigi kusagil mõni leidus, kes tegi juttu kõiki erutavaist sündmusist, siis tingimata hukkamõistvas toonis, hukka mõistes nimelt neid, kes tõmmanud rahvale praeguse häda kaela.
„Nojah, mis neil viga, kes tulid ja põletasid ning rüüstasid,“ rääkis keegi vanamees; „on neil maja või maad? Täna on nad siin, homme seal, mine püüa neid. Aga mis meie teeme? Kuhu meie lähme? Kuhu ma jätan oma naise ja lapsed, kuhu panen hooned ja loomad? Pole muud kui võta head ja paremat vastu, kui kroonu käsi tuleb.“
Ja ei leidunud ühtegi, kes oleks siunatute vabanduseks ainukesegi sõna lausunud. Aga veel mõni päev tagasi oleks üks või teine seda tingimata teinud.
Raudteejaamast minema hakates Indrek sai mõni verst ühelt eidelt ja taadilt küüti, konutades nende reeotsal. Aga äkki paistis eespoolt tuli, mis aina kasvas. Taat pidas hobuse kinni, et oodata ja vaadata ning aru pidada. Pöörduks tagasi, läheks teist teed, aga see oleks liig suur ring. Ei, eit ja taat otsustasid lõpuks
