nagu kaaluks tema elu vähem kui isa ja Antsu oma. Neid oleks tema arvates ilmas rohkem vaja kui teda. Vajab teda üldse keegi? Eks ei ole ta nagu tilk ämbriuurdes, mis võib sealt langeda ükskõik millal, ilma et ükski paneks seda õieti tähelegi. Õdedelgi ja väikesel Sassil seisab ta ehk ainult seni meeles, kui ta asub nende keskel, aga sel silmapilgul, mil ta kaoks maailmast, võiks ta ka jäljetult kaduda nende meelest, sest tema ei ole neile tegelikult kuidagi tarvilik. Ema ehk ainult, surma vaakuv ema ehk loodab temalt midagi, ilma et isegi õieti teaks, mida just. Aga sellegi jaoks pole tal muud tagavaraks kui mõned pulbrid, mis vähenevad päev-päevalt, isegi tund-tunnilt. Ja on nad kord otsas, mis siis? Läheb ta linnast uusi nõutama? Kui kaua see tal õnnestub? Kas ei lange ka tema lõksu, nagu see on sündinud nii paljude teistega?
Alles teise püha õhtul pimedas saabus isa. Ta tuli hobuse ja reega nii tasa õue, et ükski ei pannud seda tähele. Kuuldi äkki, et keegi avab reiaaluse väravaid. Kõik jooksid karjas välja vaatama, ainult Indrek jäi kambri. Aga varsti tulid kõik tagasi, sest isa ajanud nad külma käest ära, käsutanud ainult Indreku ja Liine endale appi. Lapsed vahtisid arusaamatuses üksteisele otsa, et milleks küll isa vajab Indreku ja Liine abi. Ning äkki küsis Kadri:
„Miks Antsu ei ole?“
Nüüd pahvatas äkki kõigil meelde, et kus on Ants. Aga reiaalusel selgus Indrekule ja Liinele ilma pikema jututa, kuhu on saanud Ants: tema lamas nii pikk kui ta oli reel vaiba all. See oli veel sama vaip, millega Andres ja Mari olid millalgi ammu sõitnud kirikusse, kui Juss piilus neid tee ääres kuuskede taga ja vahtis neile pärast keset teed seistes järele. Nüüd oli Juss hauas, Mari haua äärel ja vaibal juba augud sees, aga Antsu kängunud keha kattis ta veel üsna kenakesti, kuigi kirikusõiduks tarvitati tänapäev juba uuemat vaipa, mis aga ei saanud oma kirjadega kuidagi selle vana vastu. Kõik lapsed arvasid Vargamäel nõnda ja imetsesid, kuidas võidi küll vanasti nii ilusaid vaipu kududa ja miks ei tehta seda enam nüüd.
