volutsiooni elitinga, mille võib koertel parandada ainult kloroformi plaaster. Aga kus on see, kes ütleb, miks oigab, tihub ja niuksub Vargamäe Mari, nagu oleks temas korraga koos inimene, laps ja koer? Kus on see, kes vaigistaks ka tema valud, lõpetaks tema vaeva?
Iga kord, kui ta toibub sissevõetud pulbrist uuesti ja hakkab tundma valu, on tal keelel ainuke palve, ainuke õhkamine ja ihk — et ometi kord tuleks surm. Aga surm ei tule ning ikka ja jälle kannataja pöördub uuesti jumala poole lootes, et viimaks ometi võetakse teda kuulda. Mari ei nea jumalat, Õnnistegijat ega püha vaimu, sest tema teab, et temal pole õigust jumalat paluda. Temal pole ka õigust loota, et jumal võtaks tema palvet kuulda, tema palub ainult hea õnne peale, ainult et aga paluda.
Sest saadik, kus Indrek tuli oma pulbritega, Vargamäe Mari palub ka teda, palub isegi härdamalt kui jumalat, et ta võtaks temalt ta valud, võtaks jäädavalt. Mari tahab, et Indrek annaks talle pulbrit aina rohkem ja rohkem, et ta annaks, nii et kohe aitaks. Kui Indrek katsub seletada, et väga palju korraga ei või, sest siis läheb liiale, ei taipa ema kohe, mis tähendavad poja sõnad. Aga varsti ta aimab nähtavasti nende mõtte ja nüüd hakkab teda äkki piinama pöörane hirm, et pulbrid võivad lõppeda otsa. Ta pärib ja mangub Indrekult ühtviisi, et kui palju on veel pulbreid ja kui kauaks neist jätkub, ning Indrek kinnitab ikka ja jälle, et pulbreid on küll, või kuigi nad peaksid lõppema, siis tema muretseb kohe uusi.
Tõepoolest aga ei jätku pulbritest kuigi kauaks ja uute muretsemine on praegusel silmapilgul enam kui küsitav, sest hirm ja ahastus võtavad ikka enam maad ja liikumine on kardetav nagu sõjaajal. Pealegi ei või Indrek kauemaks koju jääda, kui ta ei taha omastele kaela tõmmata veel suuremat viletsust, veel raskemaid katsumispäevi, sest palja juhugi tõttu võidakse tema siinviibimisest teada saada.
Kogu see õhtu, kui isa koju tuli, ei näidanud ta ennast emale, et sel poleks põhjust Antsu järele küsida. Aga hommikupoole ööd, kui ema ärkas oma pulbri-
