Majas maksis ju selline kord, et igaüks pidi kõigi oma lähemate naabrite järele valvama õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni. Kes selle väsitava ja kurnava korra maksma pannud, keegi ei teadnud. Nähtavasti oli see väga ammu sündinud ja nüüd oli aegumine ta sedavõrt kindlustanud, et poleks olnud võimalik teda mingisuguse uue määrusega kõrvaldada. Kogu inimkond — eriti naispere, sest nõrgem ja rõhutum tunneb iga vaeva intensiivsemalt — selles ja teistes majades, selles ja ka teistes agulites, selles ja isegi teistes linnades ägas valitseva korra all, aga polnud kuulda ühestki põrandaalusest seltsist, ühestki põrandaalusest paljundamatagi üleskutsest, mis katsuks õõnistada selle korra aluseid. Nii hirmus kindel oli see ligimese-suhteline valvekord. Teda oleks võinud isegi pühaks pidada, kui mitte mehed oma naistele ja täiskasvanud tütardele lauapüha hommikul või selle eelõhtul poleks vahel noomivalt öelnud: „Jätke ometi kord see uksega saagimine. Käige enne lauakirikus ära, eks te siis jõua näha, kelle täkud kuhu jooksevad,“ mille peale naine harilikult kaitsvalt vastas: „Ega me silmadega lauale lähe, sinna minnakse suu ja südamega. Sa jäta ise teiste täkud rahule, muidu roojastad oma suu jumalaarmuks.“ Nii et sellisest kahekõnest võis vähemalt kaudseltki järeldada, et see majades maksev kord polnud siiski veel nii vana, et ta oleks muutunud juba päris pühaks.
Kristi tundis seda korda lapsest saadik. Ta oli oma vanematega sagedasti korterit vahetanud, aga valitsev kord polnud muutunud. Sellepärast ta leiutaski oma väikse kavaluse. Kogu majarahvas teadis, isegi majaprouale endale oli kõrva puutunud, et Lohu naisterahvas üürinud küll oma teise toa kellelegi noorhärrale, aga vaheukse keeranud lukku ja ukse ette pannud mõlemalt poolt kõrged riidekapid. Selle kohta polnud kellelgi midagi laitvat öelda, sest see oli korralikult tehtud, ainult majaproua peenike õde, kes mängis klaverit ja oli uhke oma ümmarikkudele vormidele, lausus kaastundlikult: „Igaüks hoiab ka oma kiitsakat“ ja vürtsipoodniku tütar ütles, nagu oleks tal millegi pärast süda täis: „Kes seda küll peaks tahtma, tal ulatuvad ju käed põl-
