„Aga siis saad, kui seda sulle ette loen?“ küsis mees üleskutset näidates.
„See on ju kiri, kiri pole kunagi nii hirmus kui sõna. Ja kui sina seda veel nõnda räägid, siis…“
„Siis nii kui põrguvalu-jutlus,“ naeris mees.
„Ei, see on palju hullem,“ seletas naine; „põrgus, seal on ikka nagu seletatud ihu juba, sest kuis ta muidu sai mulla alt üles tõusta, ja sellega ehk ikka veel kuidagi, aga mõelda, et su oma elav, patune keha on teiste tappa ja piinata, see on nii hirmus, et ma ei tea kohe…“
„Aga näe ei hoolita,“ ütles mees külmalt ja ükskõikselt, „kirjutatakse üleskutseid edasi ja kantakse laiali — peost peosse, taskust taskusse. Ja ei võigi hoolida. Või kas sinu vagad palvevennad hoolivad? Jätavad nad põrguvalu pärast patuhimu?“
„Neil on aega enne surma patust pöörda,“ vastas naine.
„Aga meie võime veel vangiski pöörda, nii paljud pööravad seal oma meelt,“ ütles mees.
„Nojah, pööravad meelt ja hakkavad nuhiks,“ pistis Kristi isa ja ema jutu vahele.
„Aga mis nad siis peavad tegema, kui muidu elu ei ole?“ küsis isa tütrelt. „Pane nöör kaela või…“
„Ennem siis juba nöör kaela,“ ütles Kristi otse südamepõhjast.
„Vaata nüüd, missugust koledat juttu te räägite,“ ütles ema, „ja seda kõik selle hirmsa paberi pärast. Mis sa ometi kannad neist s…dest koju ja rikud oma elu. Loe väljas, kui sa muidu ei või, mässa seal ühes teistega, aga pea kodus rahu.“
„Sinul on omad palveraamatud, minul omad,“ püüdis mees kõik naljaks pöörda ja läks ühes oma paberiga varsti uksest välja.
„Läheb muidugi teist edasi viima, nagu oleks ta tõesti mõni püha armukuulutus,“ rääkis ema tütrele üleskutset tähendades.
„Ehk ongi ka,“ arvas tütar.
„On see sõim siis ka mõni uus usk või?“ küsis ema vastuvaidlevalt.
„Võib-olla et on. Näe isagi — palveraamatut ei
