saavad lühema tööpäeva, kas lähevad siis ka vaeste inimeste vastu lahkemaks? Lähevad, mis? Ei ju lähe, tõmbavad veel enam ninad selga. Aga mis siis minul, vaesel inimesel, sellest, on ta tööpäev lühem või pikem. Siin on Käba meesterahvas all, sai teine lühema tööpäeva, kas tuleb nüüd varem koju? Ei, hiljem tuleb! Aina koosolekud, arupidamised ja käimised ning omal viinahais taga, kui liigub. See on see lühem tööpäev. Saab naisterahvas kodu sellest midagi? Saavad lapsed?“
„Kuule, ema, nii see asi just ei ole,“ vaidles Kristi vastu. „Sest muidu võiks ju sinule ka öelda, et mis isal ja minul sellest, et sa käid oma koosolekuil.“
„See on hoopis teine asi, armas laps,“ seletas ema. „Sellest ei saa sina veel aru, oled liig noor. Aga ühte sa võiksid küll tähele panna, nimelt, et meie koosolekud teevad inimese rahulikumaks ja leplikumaks, need teised koosolekud aga aina rahutumaks ja riiakamaks, nii et nagu muud ei tahetakski enam teha, kui aina kakelda ja kellegilt midagi nõuda, küll vabrikuvalitsuselt, küll majaomanikult, küll politseilt, küll kubernerilt. Aga kust see siis kõik peab tulema, mis need paljud inimesed nõnda tahavad? Meid ei õpetata inimestelt nõudma, vaid jumalalt paluma ja kannatlikult ootama, kuni ta annab. Sellepärast lähen oma koosolekutel paremaks, aga isa aina kurjemaks, nii et kargaks kas või igale inimesele ninasse.“
Sellega pidi Kristigi nõus olema, et neil koosolekuil, kus tema oli käinud, õhutati tõepoolest ainult vihavaenu, ainult rahulolematust ja ikka oli kõiges halvas keegi teine süüdi, mitte meie ise. Aga tõeliselt oligi ju see nõnda, sest meie ise pole ju ometi seda ilmakorda loonud, vaid meie tahame teda ainult parandada. Meie, noored, teame, mis selles ilmakorras halba, ja meie võiksime parema korra luua, ainult vanad ei luba, ei lase. Eks ei aja see siis iga inimest vihale, kui tal ei lasta halba asja parandada, nii et kõigil oleks parem.
Muidugi neist oma mõtteist ei lausunud Kristi emale midagi. Selle asemel tähendas ta ainult:
„Isal on ju õigus oma käe pärast vihane olla.“
„Nüüd tal on muidugi õigus,“ oli ema nõus, „aga
