täis aru peas? Aga kas härra Maurusel on täis aru peas, mis te arvate? Ruttu! On või ei ole?“
„On küll,“ kinnitas Indrek.
„Ja kas härra Maurus on teilt küsinud midagi jumala kohta?“
„Ei ole.“
„On ta ehk teistelt küsinud?“
„Ei ole küsind.“
„Aga miks ta ei küsi, mis te arvate?“
Ja kui Indrek kohe ei vastanud, ütles direktor ise:
„Sellepärast, et härra Maurusel on täis aru peas nagu teilgi ja teie ka ei küsi. Ükski ei küsi, kui tal on täis aru. Aga kui keegi seda teeb, kuis on siis lugu tema aruga?“
Indrek vaikis.
„Aa!“ hüüdis direktor. „Teie ei vasta! Härra Maurus küsib ükskord selgesti ja lihtsalt, aga teie ei vasta ikkagi! Tähendab, olete sellega seal ülal ühes nõus. Teie tikute jumalale kallale, tikute minu ausas majas jumalale kallale! Aga nüüd ütelge mulle, mis te vastasite, kui teilt küsiti, kas usute jumalat.”
„Vastasin, et usun.“
„Kas tõesti vastasite: usun, mitte aga kuidagi teisiti? Kas te ehk ei öelnud: vist usun?“ päris direktor.
„Just nõnda,“ kinnitas Indrek imestunult, et direktoril nii täpsed andmed.
„Kas kuulete, kas kuulete!“ karjus direktor. „See pikk inimene siin vist usub! Kes on teist enne niisukest inimest kuulnud või näinud?“ pöördus ta ümberseisjate poole, kellele õpetuseks ja manitsuseks oli ju kogu kõnelus. „Härra Maurus näeb ja kuuleb esimest korda. Tema on vana ja tal on hall habe, aga tema kuuleb esimest korda niisukest inimest. Aga mis on teie isa nimi?“ pöördus direktor Indreku poole.
„Andres,“ vastas Indrek, ilma et oleks taibanud, milleks see.
„Ja teie isa talu nimi?“ päris direktor edasi.
„Vargamäe.“
„Soo, või Vargamäe,“ kordas direktor, ja muigega teiste poole pöördudes lisas ta juurde: „Kena nimi see
105
